Monograafia näitleja Einari Koppelist

Ilmunud on Rait Avestiku monograafia näitleja Einari Koppelist (1925-1978). Müügil raamatupoodides Rahva Raamat ja Apollo. Raamatut on võimalik osta ka otse kirjastajalt ning soovi korral koos autori autogrammiga. Raamatu hind 10 €. Postiga saatmisel lisanduvad saatmiskulud, Tallinnas käest kätte. Avalda soovi: rait@fotosulg.com, tel 55 11559

Arvustused ja artiklid raamatu kohta on lehel “Teatriraamatud”.

 

Raamatu saatesõna ja sisukord:

Saateks

1999. aasta lõpus kirjutas teatriloolane Kalju Haan kolleeg Maimu Valterile (1926–2002) soovituskirja, mille viimane esitas koos rahataotlusega Eesti Kultuurkapitalile – andmete kogumise staadiumis oli monograafia teatri- ja filminäitleja Einari Koppelist. „Selle töö on ette võtnud Einari Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegne õpingukaaslane Maimu Valter, kes on kõigiti usaldatav Einari Koppeli isiksuse- ja loomekontekstide avajana. Täna prevaleerivalt žurnalistlik-meedialik ehk paljalt manifestatsiooniline tasand on ilmselt ka seetõttu just läbi autori Maimu Valteri kognitiivsusega välistatud,“ kirjutas Haan. Kuigi Valter (neiupõlvenimega Pohlak) alustas oma tööga, plaanide kohaselt lühimonograafiaga, väidetavalt juba 1994. aastal, jäigi kogu ettevõtmine siiski andmetekogumise staadiumisse. Selle üheks põhjuseks võis olla ka tööde kuhjumine – üsna vahetult enne Valteri surma oli trükikõlbulikuks saanud tema käsikiri „Eesti Riiklik Teatriinstituut 1946–1951“. Trükki jõuab see tegelikult alles nüüd.

Samalaadne unustuste hõlma vajumine ähvardas ka Einari Koppeli monograafiaks kogutud materjale, Koppelist endast rääkimata. Kui aastal 2000 peeti Eesti Draamateatris Koppeli 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtut, andis ürituse läbiviija Kalju Haan avalikult teada, et valmimas on raamat Koppelist ja kokkutulnutel on viimane võimalus seda vestlusringis koos Maimu Valteriga täiendada.

2012. aasta alguses käesoleva monograafiaga alustades polnud ma Valteri Koppeli-teemalisest tegevusest teadlik. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asunud Koppeli kaasaegse pooleliolev töö muidugi üllatas ja andis samas ka kinnitust, et olen õigel teel. Kuigi Valteri töö jäi andmete kogumise seisu ja seega alustasin peaaegu nullist, leidus tema materjalide hulgas ka midagi väga väärtuslikku. Need on intervjuud paarikümne Koppeli lähedase ja kolleegiga, kellest pooled on tänaseks meie seast lahkunud. Sellega, et Valter oli kassettidele salvestatud jutuajamised litereerinud, juba teinud teatud valikud, sõelunud enda vaatevinklist olulise ebaolulisest välja, jäi siinkirjutajal üle ainult leppida. Kuna Valteri lehtedele ja paberiribadele kirjutatud andmetes leidus ka tema enda mõtteid Koppeli kohta, olen ka neid nüüd kasutanud.

Ei saa salata, et vähem või rohkem retooriliselt esitatud küsimused „Miks raamat Einari Koppelist?“ või ka „Kes oli Einari Koppel?“ on mind saatnud tervel tööperioodil. Üle põlvkonna tagasi surnud „tundmatule“ erinevaid ressursse kulutada tundub mõnes mõttes tõesti ebarentaabel. Kui aga kohaliku kultuuriloo kontekstis ei teki küsimusi silmapaistvate isikute monografeerimise vajalikkuses, siis ei tohiks ammugi tekkida sellist küsimust Einari Koppeli puhul. Pealegi näib ühe eestlasest suurkuju kirjavormis ja seega ajahambale vastupidava säiliku loomine (teatri)uurijale justkui õilistava kohustusena.

On keeruline oletada, kuidas võivad tänast või tulevast teatraali mõjutada teadmised Einari Koppeli elust ja loomingust, kuid usun, et innustavalt, sest võib liialdamata väita, et Koppel oli 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel Eesti teatri üks võimsamaid meesnäitlejaid. Suveräänne liider, nagu kaasaegsed on meenutanud. Toodud universaalse näitleja eeskujuks ja oma musikaalsusega heas mõttes ehmatav.

Seda kontrastsemalt mõjub Koppeli keeruline elu – traagiline lapsepõlv, sõda ja sõdimine nii ühel kui ka teisel poolel, romantika, hirm ja absurdsus sõjajärgsetel kümnenditel, dramatism isiklikes suhetes, nälgivast ja põdurast teatritudengist riigi üheks tuntuimaks näitlejaks ja paljude naiste ihaldusobjektiks saamine. Kust Koppel endasse näitlejavõimsust ammutas, on küsitud. Tuli midagi elu kiuste või tõttu?

Raske öelda, milline oleks tulnud Maimu Valteri raamat, kuid siinne on tehtud kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega. Kui mõnedes lugudes on märgata veidi hõredust või ülelibisemist, on see tingitud kas minu võimekusest või soovist, või kellegi teise soovist. Raamatu jaotamine paljudeks peatükkideks täidab eelkõige lugejasõbralikku eesmärki. Samal põhjusel olen pisut ebaakadeemiliselt käitunud ka tsitaatidega, küll ainult vormiliselt, mitte sisuliselt. Kõik raamatus olevad kirjad on avaldatud pea muutmata kujul. Mõned äärmiselt sügavuti minevad rollikirjeldused, mis mõjuvad tänases päevas harukordseina, on taaskasutust leidnud suuremahulistena.

Meenutagem ka üht – tagantjärele vaadates – üsna humoorikat seika, mis leidis aset ajal, kui Maimu Valter Koppeli käsikirja koostas, ning kui raamat oleks sel ajal trükki jõudnud, oleks see olnud teosele suurepäraseks reklaamiks. „Skandaali“ üheks peaosaliseks oli niisiis ammu surnud Einari Koppel. 1996. aastal tõstatas ajakirjandus probleemi ühe kohaliku alkoholifirma tellitud viinareklaami suhtes, milles oli kasutatud vana mustvalget fotot, kus „esinesid“ meie seast lahkunud artistid – Koppeli kõrval ka tolleaegse Reformierakonna esimehe Siim Kallase akordionistist onu Valter Kallas ning näitleja Edgar Vilba. Kuigi foto allkiri oli umbisikuline „Mina, Volts ja Voltsi paps“, ajas reklaamifirma taoline käitumine Koppeli lähedased, erinevalt Siim Kallasest, väga endast välja. Kuigi pärast avalikke proteste ajakirjanduses avaldati reklaamifirma poolt ka vabanduselaadne kirjutis, oli Koppeli esimene abikaasa, telerežissöör Elvi Koppel koos tütrega valmis asjaga kohtu kaudu edasi tegelema. Kõige tipuks nähti kurjajuurena reklaamifirma reklaamikirjutajat, Draamateatri näitlejat ja lavastajat Hendrik Toompere juuniorit, kes foto Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist oli leidnud.

See selleks. Alljärgnevast selgub mõndagi mehe kohta, kes kunagi oli terve Eesti jaoks siinse teatri- ja filmimaailma hinnatumaid, nii näo kui ka hääle järgi tuntumaid näitlejaid, aga paarkümmend aastat hiljem vaid anonüümne sell suvalises viinareklaamis. Kelleks saab või jääb Einari Koppel tulevikus, paistabki siis…

Tänan kõiki asjassepuutuvaid nii kombatava kui ka mittekombatava töökeskkonna loomise ja seal tegutseda võimaldamise eest. Samuti kõiki Einari Koppelist kaasarääkijaid ja -mõtlejaid. Tänu ka kuhugi Sinna filmipublitsistile Aare Ermelile, kes tegi tutvumise Koppeli kinokunstiga väga hõlpsaks, kuid kes raamatu valmimise ajal meie seast lahkus.

Autor

Tallinn–Tartu

2012–2013

Sisukord

Saateks

„Teisipäev, õnnetu päev nädalas“

Artistide laps

Lapsepõlvest otse sõtta

Sõjajärgsed aastad diktori ja tudengina

1949. aasta suvi Einari ja Elvi kirjavahetuses

Elvi

Ugala

Ringreis ja olme

Edasi! – tõus Tartusse

Maimu

Vanemuise põhivoolus

Milvi

Trafaretne Koppel ja muud hädad

Muusikas

Vaba aja tööd

Vanemuine, 1964

Kuninglik Narr uues majas

„Noorte Hääle lugejate küsimustele vastab…“

Lapeteused

Ekraanil

Näitleja Koppel

Edasi! – tagasi Tallinnasse

Siiri

„Külalised“

Draamateatri tavavoolus

Kodanik Koppel

Richard, Tolari ja Panso

1978

„Einari Koppeli juurde hobusega“

Lisad:

Rollid teatris

Rollid filmides

Rollid telelavastustes

Rollid kuuldemängudes

Kasutatud materjalid

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>