Autoriarhiiv: rait

rait: tutvustus

Teatrikriitik, literaat, fotograaf

“Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel”

Posted on by

 

Keeletoimetaja Katrin Jänese, kujundaja Piia Ruber. Trükitud trükikojas Greif. Raamatu trükikulusid aitas katta Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital. Koostööpartner Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Fotosulg 2013

Saateks

1999. aasta lõpus kirjutas teatriloolane Kalju Haan kolleeg Maimu Valterile (1926–2002) soovituskirja, mille viimane esitas koos rahataotlusega Eesti Kultuurkapitalile – andmete kogumise staadiumis oli monograafia teatri- ja filminäitleja Einari Koppelist. „Selle töö on ette võtnud Einari Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegne õpingukaaslane Maimu Valter, kes on kõigiti usaldatav Einari Koppeli isiksuse- ja loomekontekstide avajana. Täna prevaleerivalt žurnalistlik-meedialik ehk paljalt manifestatsiooniline tasand on ilmselt ka seetõttu just läbi autori Maimu Valteri kognitiivsusega välistatud,“ kirjutas Haan. Kuigi Valter (neiupõlvenimega Pohlak) alustas oma tööga, plaanide kohaselt lühimonograafiaga, väidetavalt juba 1994. aastal, jäigi kogu ettevõtmine siiski andmetekogumise staadiumisse. Selle üheks põhjuseks võis olla ka tööde kuhjumine – üsna vahetult enne Valteri surma oli trükikõlbulikuks saanud tema käsikiri „Eesti Riiklik Teatriinstituut 1946–1951“. Trükki jõuab see tegelikult alles nüüd.

Samalaadne unustuste hõlma vajumine ähvardas ka Einari Koppeli monograafiaks kogutud materjale, Koppelist endast rääkimata. Kui aastal 2000 peeti Eesti Draamateatris Koppeli 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtut, andis ürituse läbiviija Kalju Haan avalikult teada, et valmimas on raamat Koppelist ja kokkutulnutel on viimane võimalus seda vestlusringis koos Maimu Valteriga täiendada.

2012. aasta alguses käesoleva monograafiaga alustades polnud ma Valteri Koppeli-teemalisest tegevusest teadlik. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asunud Koppeli kaasaegse pooleliolev töö muidugi üllatas ja andis samas ka kinnitust, et olen õigel teel. Kuigi Valteri töö jäi andmete kogumise seisu ja seega alustasin peaaegu nullist, leidus tema materjalide hulgas ka midagi väga väärtuslikku. Need on intervjuud paarikümne Koppeli lähedase ja kolleegiga, kellest pooled on tänaseks meie seast lahkunud. Sellega, et Valter oli kassettidele salvestatud jutuajamised litereerinud, juba teinud teatud valikud, sõelunud enda vaatevinklist olulise ebaolulisest välja, jäi siinkirjutajal üle ainult leppida. Kuna Valteri lehtedele ja paberiribadele kirjutatud andmetes leidus ka tema enda mõtteid Koppeli kohta, olen ka neid nüüd kasutanud.

Ei saa salata, et vähem või rohkem retooriliselt esitatud küsimused „Miks raamat Einari Koppelist?“ või ka „Kes oli Einari Koppel?“ on mind saatnud tervel tööperioodil. Üle põlvkonna tagasi surnud „tundmatule“ erinevaid ressursse kulutada tundub mõnes mõttes tõesti ebarentaabel. Kui aga kohaliku kultuuriloo kontekstis ei teki küsimusi silmapaistvate isikute monografeerimise vajalikkuses, siis ei tohiks ammugi tekkida sellist küsimust Einari Koppeli puhul. Pealegi näib ühe eestlasest suurkuju kirjavormis ja seega ajahambale vastupidava säiliku loomine (teatri)uurijale justkui õilistava kohustusena.

On keeruline oletada, kuidas võivad tänast või tulevast teatraali mõjutada teadmised Einari Koppeli elust ja loomingust, kuid usun, et innustavalt, sest võib liialdamata väita, et Koppel oli 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel Eesti teatri üks võimsamaid meesnäitlejaid. Suveräänne liider, nagu kaasaegsed on meenutanud. Toodud universaalse näitleja eeskujuks ja oma musikaalsusega heas mõttes ehmatav.

Seda kontrastsemalt mõjub Koppeli keeruline elu – traagiline lapsepõlv, sõda ja sõdimine nii ühel kui ka teisel poolel, romantika, hirm ja absurdsus sõjajärgsetel kümnenditel, dramatism isiklikes suhetes, nälgivast ja põdurast teatritudengist riigi üheks tuntuimaks näitlejaks ja paljude naiste ihaldusobjektiks saamine. Kust Koppel endasse näitlejavõimsust ammutas, on küsitud. Tuli midagi elu kiuste või tõttu?

Raske öelda, milline oleks tulnud Maimu Valteri raamat, kuid siinne on tehtud kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega. Kui mõnedes lugudes on märgata veidi hõredust või ülelibisemist, on see tingitud kas minu võimekusest või soovist, või kellegi teise soovist. Raamatu jaotamine paljudeks peatükkideks täidab eelkõige lugejasõbralikku eesmärki. Samal põhjusel olen pisut ebaakadeemiliselt käitunud ka tsitaatidega, küll ainult vormiliselt, mitte sisuliselt. Kõik raamatus olevad kirjad on avaldatud pea muutmata kujul. Mõned äärmiselt sügavuti minevad rollikirjeldused, mis mõjuvad tänases päevas harukordseina, on taaskasutust leidnud suuremahulistena.

Meenutagem ka üht – tagantjärele vaadates – üsna humoorikat seika, mis leidis aset ajal, kui Maimu Valter Koppeli käsikirja koostas, ning kui raamat oleks sel ajal trükki jõudnud, oleks see olnud teosele suurepäraseks reklaamiks. „Skandaali“ üheks peaosaliseks oli niisiis ammu surnud Einari Koppel. 1996. aastal tõstatas ajakirjandus probleemi ühe kohaliku alkoholifirma tellitud viinareklaami suhtes, milles oli kasutatud vana mustvalget fotot, kus „esinesid“ meie seast lahkunud artistid – Koppeli kõrval ka tolleaegse Reformierakonna esimehe Siim Kallase akordionistist onu Valter Kallas ning näitleja Edgar Vilba. Kuigi foto allkiri oli umbisikuline „Mina, Volts ja Voltsi paps“, ajas reklaamifirma taoline käitumine Koppeli lähedased, erinevalt Siim Kallasest, väga endast välja. Kuigi pärast avalikke proteste ajakirjanduses avaldati reklaamifirma poolt ka vabanduselaadne kirjutis, oli Koppeli esimene abikaasa, telerežissöör Elvi Koppel koos tütrega valmis asjaga kohtu kaudu edasi tegelema. Kõige tipuks nähti kurjajuurena reklaamifirma reklaamikirjutajat, Draamateatri näitlejat ja lavastajat Hendrik Toompere juuniorit, kes foto Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist oli leidnud.

See selleks. Alljärgnevast selgub mõndagi mehe kohta, kes kunagi oli terve Eesti jaoks siinse teatri- ja filmimaailma hinnatumaid, nii näo kui ka hääle järgi tuntumaid näitlejaid, aga paarkümmend aastat hiljem vaid anonüümne sell suvalises viinareklaamis. Kelleks saab või jääb Einari Koppel tulevikus, paistabki siis…

Tänan kõiki asjassepuutuvaid nii kombatava kui ka mittekombatava töökeskkonna loomise ja seal tegutseda võimaldamise eest. Samuti kõiki Einari Koppelist kaasarääkijaid ja -mõtlejaid. Tänu ka kuhugi Sinna filmipublitsistile Aare Ermelile, kes tegi tutvumise Koppeli kinokunstiga väga hõlpsaks, kuid kes raamatu valmimise ajal meie seast lahkus.

Autor

Tallinn–Tartu

2012–2013

 

ARTIKLID:

Võimas näitleja kütkestas publikut ja eriti naisi 

Raimu Hanson,

12.detsember 2013

Tartu Postimees

 

Eelmisel nädalal tuli trükist soliidselt tüse teos näitlejast, kes kujunes pärast Ugalast tulekut ja enne Tallinnasse draamateatrisse minekut Vanemuise võimsaks esinäitlejaks. Jutt on Einari Koppelist. Einari Koppel (1925–1978) teenis Vanemuises välja Eesti NSV teenelise kunstniku ja draamateatris rahvakunstniku aunimetuse. Praeguseks on ta vajumas unustuse hõlma.

Et kunagine teatri- ja kinopubliku lemmik tema suure ande pärast teenitud aujärjele tõsta, on Rait Avestik kirjutanud monograafia. See on mõnuga loetav ja pakub mõneski kohas lausa üllatusi. Nii näiteks hoidis Einari Koppel ja tema pere suures saladuses, et 18-aastaselt värvati ta Saksa sõjaväkke lennuväe abiteenistusse ja et ta võitles 1943. aastal Soomes vabatahtlikuna Punaarmee vastu.

Ugalast Vanemuisesse

Koppeli esimesed lava-aastad pärast Eesti riikliku teatriinstituudi lõpetamist suvel 1950 möödusid Viljandis Ugalas. Sealt meelitas ta aastal 1958 tartlaseks Vanemuise peanäitejuht Kaarel Ird. Tartu teatris tõusis Koppel tunnustatud esinäitlejaks. Erilise hiilgusega paistis ta silma «Coriolanuses» ja «Andres Lape­teuse juhtumis» nimitegelasena ning «Kolmekrossiooperis» Väitsa-Mackiena.

Andres Lapeteuse osas tuli ta ka kinolinale. Kokku oli tal rolle 18 filmis, millest osa valmis kodumaalt kaugel, lisaks telelavastused ja ka osalemine multifilmide eesti keeles kõlama panekul. Viimaseks selliseks tööks jäi Tallinnfilmis multifilmi «Krokodill Gena» laulu «Sinine vagun» eestikeelne salvestamine. See sai tehtud mõni nädal enne tema surma.

Lauljana osales ta ka muusikalavastustes ning sobival võimalusel rõõmustas ennast ja kolleege klaverimänguga. Vanemuises tõi ta lavastajana vaatajate ette isegi ooperi – Mozarti «Armastuse aia».

Vanemuisest siirdus Einari Koppel 1978. aasta kevadel  Tallinnasse draamateatrisse. Monograafias on ühe lahkumise peapõhjusena toodud tüdinemine Kaarel Irdi ehk Vana Hirmsa röökivast lavastamisstiilist.

Koppeli suuremate osatäitmiste üksikasjalise vaatluse hulka on monograafia autor lisanud osavalt vaheldust looma peatükid, mis heidavad pilgu tema pereellu nelja naisega. Need on näitlejad Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn ja Milvi Koidu ning raamatupidamisega tegelenud Siiri Koppel.

Kooselust esimese naisega sündis perre tütar Malle, kuid juba aastal 1955 leidis Koppel endale uueks elukaaslaseks kolleegi ja endise kursuseõe Maimu Sonni. Sellest suhtest sündis kaks aastat hiljem poeg Erkki.

Draamateatri ajast sööbis tollase teatripubliku mällu Einari Koppel eriti sügavalt lavastustes «Külalised» ja «Parvepoisid». Ja muidugi «Richard III», mis oli ilmselt talle endalegi väga meelepärane.

Hauda Richard III mõõgaga

Igatahes palunud ta pärast kindlat teadmist, et sarkoom viib ta siit ilmast kiiresti, Mikk Mikiverilt kaht asja: hauda kaasa panna Richardi mõõk ja matustele Irdi mitte kutsuda. «Nii ka juhtus,» kirjutab monograafia autor.

Nagu Rait Avestik eessõnas tunnistab, on ta raamatu teinud «kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega».

Autorit ei ole kammitsenud teatriteaduslik akadeemilisus. Ta on komponeerinud oma suurteose lugejasõbralikult nii vormilise (see avaldub osavas peatükkideks jagamises ja illustreerimises – umbes 120 fotot!) kui ka sisulise poole pealt.

Rait Avestiku monograafia on kütkestav, nii nagu oli seda ka Einari Koppel.

 

Raamatu kaudu ilmub minevikust taas lavale kütkestav Einari Koppel

Andres Laasik

12. detsember 2013

Eesti Päevaleht

 

Rait Avestiku elulooraamat toob Eesti teatriloo varakambrist uuesti avalikkuse ette suurkuju – Einari Koppeli.

Seda, et Einari Koppel oli tõepoolest suurkuju ja pealegi kütkestav, nagu uue teatriraamatu autor pealkirjas väidab, oli nende ridade autoril võimalik ise laval näha. Voldemar Panso lavastatud Teuvo Pakkala laulumängus „Parvepoisid” kadus Einari Koppeli mängitud Tolari siivsalt laulvate parvepoiste koori taha ära. Siis äkki tõusis ta esile oma stseenides, kus puhkes vanema ja vara poolest kehvema Tolari hilinenud armulugu küpses eas nooriku Maijaga, keda mängis Laine Mesikäpp.

Nende stseenide ajal oli lava Einari Koppelit täis. Kui Maija ja Tolari lugu jõudis rahvalikult naljakavõitu kulminatsioonini, kasvas pinge tohutuks. Vaataja oli pandud kaasa elama lihtsamast lihtsamale murele: kas vana torisev poissmees söandab kosida mitte just noort käbedat prouat? Tolari ja Maija lugu rääkis Panso lavastuses sügisesest armastusest ja see armastus oli usutav – muidugi teatri vaatenurgast. Kütkestamine käib teadupärast armastuse juurde ja seda kunsti Koppel valdas, olgu tal mängida kasvõi pahur poissmees.

Kõnealune raamat kujutab endast ühe teise pooleli jäänud töö lõpuleviimist. Rait Avestik on tänuväärsel moel pannud punkti kunagi Einari Koppelist raamatut kirjutama hakanud Maimu Valteri kogutud materjalile ja märkmetele. Nende põhjal on ta teinud päris elulooraamatu, mis kajastab näitleja elukäiku sünnist surmani. Allikate hulk on korralik, käsitlus põhjalik. Siiski on ka hõredamaid kohti. Ärevad aastad 1943–1944 ja 1944–1946 on esitatud võrdlemisi punktiirselt. Kuigi Koppeli põlvkonna inimesed ei armastanud arusaadavatel põhjustel nõukaajal oma sõjakogemustest palju rääkida, olid need valusad aastad kahtlemata neisse jälje jätnud. Einari Koppeli sõjameheteel oleks võinud veidi rohkem peatuda, seda rohkem, et Jalkaväkirykmentti 200 paberid ei ole enam laevasõidu, vaid arvutikliki kaugusel.

Teatritraditsioon on paljuski rollide loomise traditsioon. Koppeli mängitud Tolari ees kõndis legendaarne Ruts Bauman Tallinna Töölisteatris tehtud Tolarina. Brechti „Kolmekrossiooperi” Väitsa-Mackie rollis sammus Koppel Oskar Põlla sealsamas Töölisteatris loodud rolli järel. Neid võrdlusi rollianalüüsis kahjuks ammendavalt pole.

Vägevad vanamehed

Sovetitendentsiga tükkidest kirjutades on autor sattunud raske portsu otsa. Nende lavastuste nõukaaegse kriitika ja isegi tollaste meenutuste kaudu lahtiharutamine on tõeline klaaspärlimäng, mille tulemus on, nagu on. Aleksandr Gelmani praeguseks täiesti arusaamatu näitemängu „Ühe koosoleku protokoll” järgi sündinud Panso menuka ja omas ajas poliitiliselt terava lavastuse ning Koppeli rolli kirjeldus tuleb raamatust täiesti tuttav ette, kuid ei ava sotsiaalpsühholoogilist mängu. Praegu tundub uskumatu, et Eesti teatri vägevad vanamehed laval sellist jura mängisid, kuid ometi nii oli ja see oli vägev teater.

Kahe silma vahele ei jää ka Einari Koppeli filmitööd. Filmirollid on tänu tselluloidlindile jäävad, erinevalt näitlejate teatritööst, mis haihtub pärast viimast mängukorda. Koppeli filmirollid kinnitavad läbi raamatu jooksvat väidet, et tema anne oli mitmekülgne. Kui võrrelda näiteks nimiosa filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” Sauluse rolliga „Viini postmargis”, leiab sellele mitmekülgsusele kinnitust. Koppeli filmirollid on kõik täiesti erilaadsed. Näitleja mängib erinevaid karaktereid, kusjuures jääb mulje, et just selliste rollide peal ta ongi. Universaalne mees, kes jõudis ennast teostada ka muusikateatris.

Raamat ei ole hästi toimetatud. Üks asjalik kõrvalpilk oleks teinud teose ladusamalt loetavaks.

 

Klouni* poeg, kes oli lava kuningas

Margus Mikomägi

21. detsember 2013

Maaleht 

Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925‒1978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.

Olen sellele tänaste tippvormis näitlejate puhul palju mõelnud, et kui vanad olid õieti need näitlejad, kes mu jaoks tegid hiigelrolle siis, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Need, kes just seetõttu, mida nad tegid laval, on mu jaoks eeskujuks tänaseni. Tol ajal olid peale Koppeli Draamateatris ju veel Kaarel Karm, Jüri Järvet, Valdeko Ratasepp, Ants Eskola, Rein Aren… noorematest Juhan Viiding ja kohe oli teatrisse sisenemas seitsmes lend, Peterson, Karusoo, Kibuspuu, Luik, Krjukov… Näitleja oli üliauväärt amet ja lavastajad arvamusliidreiks, kui maailma asjadest kõneldi.

Kord luuletaja Andres Ehin ütles, kui üht koos vaadatud teatrietendust arutasime Rapla rongis, et ta elu suurimad teatrielamused jäävad Tartu ülikoolis õppimise aega, kui ta vaatas Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi. Näitena oli jutuks Jaan Toominga „Laseb käele suud anda“. See oli Andres Ehini sõnul tema kõige vastuvõtlikum iga. Meeleerksus, mis sünnitab seoseid kogu eluks, oli meil seal rongis jutuks…

Eredad aastad

Nüüd monograafiaraamatut tagant ettepoole lehitsema asudes avastasin, et olen näinud kõiki Einari Koppeli viie aastaga Draamateatris tehtud rolle. Kõiki lavastusi, mida oli kokku kolmteist! Paljusid vaatasin ka mitu korda, näiteks “Seersant Musgrave tants” Mikk Mikiveri lavastatult. Ita Ever suitsetas eeslaval kiiktoolis piipu, Stalini lemmiktubaka “Zolatoje runo” lõhn levis üle saali. Ja seersant Musgrave oli Einari Koppel. Musgravest on meeles just see, et suurt kasvu tugev sõjamees, võitja igatahes ja üle laipade, on sõja ja vägivalla vastu. Monograafiat lugedes sain kinnitust, autor tsiteerib teatrikriitik Ants Järve: “E. Koppel avab veenvalt Musgrave traagika, pannes ühtlasi jõuliselt kõnelema vägivalla meeletuse, inimese muserdamise nende poolt, kes nimetavad end inimeste kaitsjaks.” See on kaasaegne mu jaoks ka täna. Ma muide mäletan, et olin selle lavastuse etendustelt tulles alati väga rõõmsas tujus.

Ilmselt oli see aeg Eesti teatrile seni üks tihedaim sündmuste poolest ja seega kõige õnnelikum. Uus teatrilaine, lausa teatrimuutus elas kõrvuti vana väga hea ja elusaga.

Tagasi tulles Lembit Eemäe ja Einari Koppeli sõpruse juurde, mille sest raamatust välja lugesin… Koppel oli tuntud ja armastatud näitleja ka enne Draamateatrisse tulekut. Ta sõber Lembit Eelmäe sai kuulsaks ja mängis ennast Eesti teatriloo suurimate hulka alles siis, kui Koppel oli Vanemuisest lahkunud. 1976. aastal tegi Eelmäe oma Põrgupõhja Jürka Jaan Toomingaga ja siis tulid juba Kauka Jumal ja Veli Joonatan… tipprollid.

Ma arvan, et oli 1980. aasta, kui Lembit Eelmäe ja Ugala trupp said teatri aastapreemia „Kihnu Jõnni“ eest. Selle preemia kätteandmise õhtul tõusis saalitäis teatriinimesi püsti, kui Heino Mandri läks oma näitlejapreemiat vastu võtma. Selle ta sai Eugen Jannseni mängimise eest Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Krossi mononäidendis “Pöördtoolitund”. Rait Avestik kirjutab oma loos, et seda osa pidi tegema Einari Koppel.

Näitlejatelt küsitakse kohtumistel tihtipeale, kuidas neile tekst pähe jääb. Ka see lugu, kuidas Einari Koppel õppis Eugen Jannseni monoloogi teksti, on Ita Everi suu läbi ses monograafias sees: “Siis ta läks nii elevile ja ütles, et ära sa kellelegi räägi, äkki see tundub mõnele lapsik, aga kuna teksti on palju, siis kirjutasin endale üksikud lehed üles perfokaartidele ja kannan kaasas ja niimoodi õpin.” (Raadiosaade 1978).

Pühendumine ennekõike

Üks Avestiku Koppeli monograafia lisaväärtusi mu jaoks on see, et on kasutatud ohtralt tollaste teatrikriitikute arvamusi. Need omakorda juhivad tähelepanu sellele, kui altid olid toonased kirjutajad nõudma näitlejalt uues rollis uut kvaliteeti. Kui seda ei täheldatud, siis seda ka öeldi. Siit omakorda tekib seos, et ka lavastajad, eriti teatrite peanäitejuhid pidid oma näitlejaid tundes ja repertuaari valides arvestama sellega, et osi jagades need mitte lihtsalt ei sobiks, vaid näitlejat ka tema loomingulisel teel edasi aitaks. Aitaks suuremaks saada. Kunstiline tulemus tundus siis olema tähtsam kui saalide täituvus.

Tollele ajale iseloomulikuna toon siin esile kaks fotot paljude seast selles õnnestunud raamatus. Siiski tegi näitleja laiemale publikule tuntuks film ja muidugi ka telelavastused. Telelavastused ei olnud seriaalid ja neis tehti taas suurrolle.

Need pildid kinnitavad, et noorest saab suur siis, kui ta mängib kõrvuti ja võrdselt vanade ja suurtega. See on nagu õppimine õppimata. Raamatu 273. leheküljel on jutt ja pilt filmist “Ühe küla mehed”, fotol Kaarel Karm, Einari Koppel ja Helend Peep. Lehekülg edasi on Koppel pildile jäänud koos Paul Ruubeli ja taas Kaarel Karmiga ning seekord on tegu kaadriga filmist “Jäljed”. Miski põlvkondade ja püsiväärtuste järjepidevusest on neis mõlemas.

Ja veel üks tähtis asi on selles raamatus kõige muu kõrval olemas, nimelt arusaamine, et näitleja on näitleja ja ei pea ei raha pärast ega mingil muul välisel sunnil lavastama. Einari Koppeli pika rollide nimekirja kõrvalt leiab ka kaks lavastust, aga on üpris selge, et suureks näitlejaks saab mängides ja suureks lavastajaks lavastades. Pühendumine ennekõike!

Ainus, mis mulle ses raamatus ei meeldi, on pealkiri. “Kütkestaja” kõlab nagu “Ärapanija” ja lisaks juhib kergema keelega harjunu kohe mõttele, et tegu on raamatuga, kus räägitakse näitleja Koppeli naistemeheks olemisest. See õnneks nii ei ole ja kui pealkiri mõne lugeja juurde toob, on seegi andeks antud.

Kütked seovad, see raamat aga mind hoopis vabastab. Paneb mõtlema mastaapidest ja teatrikunsti osast inimeseks kasvamisel. Kinnitab, et teatris on kõige tähtsam näitleja. Seda ka õpetab see raamat, et vanasse ei tohi takerduda. Tuleb olla uudishimulik, märkamaks uut ja vana. Einari Koppeli elu ja looming on näide sellest kuidas näitleja saab olla ja elada nii, et ta kohta öeldakse ajastu lühikroonika. See on ses raamatus ka olemas.

*Einari Koppeli isa oli Julius Koppel(1893 -1935), ehk kuulus kloun Lex, veel kuulsamast Eesti klounipaarist Max ja Lex.

 

Suur mees suures plaanis

Rein Veidemann

15. jaanuar 2014

Postimees

 

Teater on kaduv kunst. Mitte ainult selles mõttes, et etendus sünnib ja sureb igal õhtul, manifesteerides nõnda oma kordumatust. Kaduvad on enamasti ka ta jäljed. Või täpsemalt öeldes: nad tarduvad oma aja vastuvõtus ja mälestuses. Teatri ajalugu pole uuesti loetav ja ümber kirjutatav, nagu seda on kirjanduse või kunsti ajalugu.

Teose (lahkunud näitleja või lavastaja looming) inkarnatsioon uute tõlgenduste kaudu on sama võimatu nagu mingi eluhetke ehe taasloomine. Tehnoloogia (film, video) on võimaldanud osa sellest küll talletada, aga see on koopia ja konserv.

Kultuurimälu kohustab

Võimatu on üle hinnata teatrikriitikute ja teatriloolaste osa ja vastutust jälgede kogumisel ning ajalukku kirjutamisel. Nende päralt on viimane sõna. Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteadusliku haridusega (teatriteadlase Luule Epneri koolkond – nii võiks juba öelda) Rait Avestik on seda tajunud, asudes jäädvustama, õieti küll kultuurimällu tagasi tooma 1960.– 1970. aastate eesti näitlejaskonna suveräänse korüfee Einari Koppeli elu ja loomingut.

Avestiku kui teatriloolase (aga ta on ka tegev teatrikriitiku ja fotokunstnikuna!) pagasis on juba monograafilised käsitlused eesti kooli- ja lasteteatritest, VAT-teatrist ja portreeraamatud Sulev Luigest ja Urmas Kibuspuust. Nüüd siis Einari Koppel (1925–1978).

Saatesõnas tunnistab Avestik oma ebakindlust, mis ilmneb ka suhte määratlemisel teosesse. Tekstis esitleb ta end autorina, kataloogis on ta «koostaja», raamatu kaanel «kirjutaja». Osalt on see Koppeli õpingukaaslase Maimu Valteri juba alustatud, kuid tema surma tõttu vaid materjali kogumisega piirdunud töö jätkamine. Teisalt tundus Avestikule algul «üle põlvkonna tagasi surnud «tundmatule» erinevaid ressursse kulutada /—/ mõnes mõttes tõesti ebarentaabel».

Ent kultuurimälu kohustab. Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga. Seetõttu võinuks raamatu pealkiri olla ka «Einari Koppel ja tema aeg».

Meie ees rullub panoraamselt lahti nõukogude aja absurd (seda muidugi tagasivaatajate pilgu läbi; Koppelile endale ja teistele loojatele oli see aga traagiline elutegelikkus) – Koppeli teatritee algus – ning selle liberaliseerumine 1960. aastatel, teatriuuendus, Koppeli näitlejaelu Viljandi Ugalas, Tartu Vanemuises ja lõpuks Tallinnas Draamateatris.

Palju lehekülgi on kulutatud Koppeli suurrollide kujunemise ning vastuvõtu kirjeldustele. Avestik püüdleb siin autentsele rekonstruktsioonile. Ja tõepoolest, lugeja tajub end ühtäkki osalevat ühe või teise näidendi proovides (näitleja ja lavastaja nahas), näidendi  läbivaatusel kunstinõukogus ning selle vastuvõtul publiku hulgas.

Filmiterminoloogiat kasutades esitab Avestik panoraamse plaani kõrval Koppelit ka suures plaanis, jutustades tema naiste, lähedaste inimeste ja Koppeli kaasaegsete mälestuste kaudu näitleja lapsepõlvest, dramaatilisest elukäigust, tööharjumustest, isikuomadustest.

Koppeli n-ö psühholoogilises portrees jääb kõlama, et artistlikkus – järelehüüdes Koppelile ütleb Mikk Mikiver: «Sa olid Artist selle sõna keerulises tähenduses» – oli otsekui sirm tema sisemisele valule, ebakindlusele, aimusele oma lühikeseks jäävast, üksnes esimese juubelini ulatunud elust.

Märkasin lugedes ka seda, et mingeid erilisi legende Koppeli ümber ei keerdunud. Ma ei pea nendeks tema naistemehe ja napsitaja («Koppel on selline, kellel gramm pidi sees olema») kuulsust. See paistab kuuluvat teatri- ja filmiilma juurde. Raamatus on muidugi lõbusaid kohti (Koppeli kirjades Elvile ja mälestustes), kuidas näitlejate purjusoleku tõttu jäid etendused ära (mitte küll Koppeli puhul, kes, tõsi küll, ka ise «lõhnade» pärast teatridirektori käskkirja saanud).

Vaimustav kuninga ja tolana

Isikuloolise romaani varjundi annavad raamatule eraldi peatükid Koppeli naistest. Raamkompositsiooni tagavad kaks Sirje Endre kirjutist aastatest 1972 ja 1975, mõlemad kinnitamas üht: näitleja suuruses on midagi salapärast ja maagilist kütkestavust. Teda tullakse vaatama ka soode ja rabade tagant.

Olgugi lõpuks raamatu lehekülgedelt kokku korjatud see, mis on andnud põhjuse näha Einari Koppelis eesti teatri- ja kultuuriloo suurmeest.

Särav ja sädelev inimene. Palju headust ja mõistmist. Intelligentne näitleja. Eraelus tagasihoidlik, koduarmastaja, suuri seltskondi vältiv. Võimas näitleja. Erakordselt ja mitmekülgselt andekas (musitseeris, joonistas ja maalis), «väga professionaalne inimene, väga musikaalne, väga sünteetiline» (Eino Baskin), tegi estraadi, juhatas näiteringe, hiilgav lavapartner, ülimalt töökas, täpne ja põhjalik, («saksa täpsus ja vene emotsionaalsus»), fenomenaalne mälu, uskumatu koormusega näitleja (teatris, raadios ja filmis), «võime ja julgus mängida ühtmoodi tõsiseltvõetavalt ja vaimustavalt nii kuningat kui ka tola» (Rait Avestik).

Seesuguste täiendite nimekirja võib pikendada veel mitmele leheküljele. Avestiku raamat pole monument mitte ainult Einari Koppelile, kelle 90. sünniaastapäeva me tuleva aasta 21. detsembril tähistame, vaid ühtlasi ka Näitlejale.

 

Parvepoiss on kuningas

Tambet Kaugema

7. veebruar 2014

Sirp

 

Teatriuurija peab olema väle, sest tihti käib võidujooks ajaga elu ja surma peale.

Kui väga armastatud näitleja Einari Koppel 1978. aasta oktoobris ootamatult suri (insulti, mis päästis ilmselt ta vähiga kaasnevatest suurematest piinadest), oli nüüd, 35 aasta hiljem, temast elulooraamatu kirjutanud teatrikriitik ja -uurija Rait Avestik nelja-aastane ja käis Tartu Ropka tee lasteaias. Aasta enne Avestiku sündi oli Koppel Kaarel Irdi juhitud Vanemuise tolmu oma kingadelt pühkinud, et siirduda Voldemar Panso juurde Draamateatrisse. Mul Avestikust kuus aastakäiku vanema pealinnapoisina läks õnneks Koppeli Tolari Draamateatri „Parvepoistes” (Panso lavastus) oma silmaga igatahes ära näha, seda mäletan kaljukindlalt. Ent nagu Avestik mulle saadetud erakirjas on kinnitanud, oldi tema lapsepõlvekodus ETV reedeste teatriõhtute suured austajad (kes tollel ajal poleks olnud!), mistõttu ilmselt juba 1980. aastate alguses nägi tulevane teatriuurijagi helesinise ekraani vahendusel Koppelit. Aimdus, et tema puhul oli tegu suure näitlejaga, leidis tuge Avestiku vanemate räägitud juttudest „oh, küll see Koppel oli ikka üks võimas näitleja”. Raamatu tarvis põhjalikku uurimistööd tehes avastas Avestik, et vanemad olid rääkinud tõesti tõtt.
Selle pika biograafilise sissejuhatuse mõte oli juhtida tähelepanu asjaolule, et neid, kes saavad ilma valskuseta väita end olevat vahetult tuttavad Koppeli lavaloominguga, tasub otsida siiski vaid tublisti vanemate kui viiekümneste seast – mõne pisut noorema üksikud mälusähvatused või teleriekraani vahendatu pole selleks piisav. Mis aga ei tähenda kaugeltki seda, nagu saaks ja tohiks niisuguseid teatriraamatuid kirjutada üksnes uuritava kaasaegsed – nõnda jääks tänapäeval Menningu-aegne teater suisa uurimata ja varsti läheks ka Pansoga keeruliseks. Ei saa aga salata, et autori ja uuritava kuulumine eri põlvkonda (eriti, kui üks on juba aastakümneid taevases teatritrupis) jätab elulooraamatule jälje, seda eeskätt just alusmaterjali kättesaadavuse ja kasutamise osas.
Avestiku raamatu valmimise teeb iselaadseks asjaolu, et autoril oli kasutada teatriajaloolase ja Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegse õpingukaaslase Maimu Valteri (1926–2002) õige mitu aastakümmet varem alustatud samasuunaline uurimistöö, millest ilmselt kõige väärtuslikum osa on aastatel 1994–1999 tehtud 22 intervjuud Koppeli kaasaegsetega, kellest enam-vähem pool on meie hulgast praeguseks juba lahkunud. Nagu näha, peab teatriuurija olema väle, sest päris tihti käib võidujooks ajaga elu ja surma peale. Raamatut koostama asudes oli Avestikul juba võtta ports materjali, millest märkimisväärset osa oleks praegu võimatu hankida. See tõhus sild aitas üle põlvkondi paratamatult lahutavast ajalõhest.
Raamatu mitu senist retsensenti (Andres Laasik1, Rein Veidemann2) on tõstnud esile allikate rohkust ja mitmekesisust. „Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga,” on Veidemann „Kütkestajat” iseloomustanud. Raske on sellele vastu vaielda: raamatu lõpus on viiel leheküljel tihedas kirjas pikk nimistu trükitud ja käsikirjalistest materjalidest, raadiosaadetest, helisalvestustest ja intervjuudest, mida Avestik raamatu koostamisel on kasutanud. Võib vist arvata, et teatrilooliste materjalide osas ei olekski enam palju rohkem kuskilt midagi võtta. Võib-olla üksnes 2013. aastal autori tehtud intervjuude nimekiri võinuks olla pikem (Maimu Valteri 22 intervjuu kõrval on neid vaid üheksa). Ehkki, on keeruline hinnata, kas küsitletavate ringi laiendamine näitleja kaasaegsetega, kelle kokkupuude Koppeliga oli põgusam, oleks teinud raamatu mitmetahulisemaks või pigem siiski mitte.
Eks on ka erandeid, kuid laias laastus on näitlejate-lavastajate (ja üldse kultuuritegelaste) elulooraamatute puhul põhiküsimus, millises vahekorras ikkagi on kokku segatud käsitletava eraelu ja töised saavutused laval. Riiuli ühes servas on n-ö ajakirja Kroonika tüüpi raamatud, kus nõrgub vahukoort igalt leheküljelt, ning teises need, kus tehakse tõesti tõsist teatriteadust, keskendutakse rollidele ja lavastustele. Seega, eesmärgid, miks selliseid raamatuid kirjutatakse, võivad olla väga erilaadsed, nagu ka lugeja ootused.
„Kütkestajat” läbib kaks aeg-ajalt põimuvat põhiliini. Eraeluline liin on peenem ja katkendlikum. Selle sõlmpunktideks on lapsepõlv (tema isa oli omaaegne kuulus kloun Lex) ja neli Koppeli elus olulisel kohal olnud naist (kui ema Ada kõrvale jätta): Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn, Milvi Koidu ja Siiri Koppel. Nii ajastu kui ka raamatu peategelase isiksuse avamise seisukohalt on üks huvitavamaid ja väärtuslikumaid kohti Einari ja Elvi kirjavahetus aastast 1949. Võib arvata, et ajaloohuvilised oleksid tahtnud põhjalikumalt lugeda Koppeli sõjaaegse elukäigu kohta, mobiliseerimisest Saksa lennuväe abiteenistusse ja võitlemisest soomepoisina (sellele puudusele on juhtinud oma arvustuses tähelepanu ka Andres Laasik). On mõistetav, et kõigest sellest ei räägitud nõukogude ajal eriti isegi noorematele õdedele-vendadele, kuid sügavam kaevumine sõjaajaloolistesse arhiivimaterjalidesse võinuks anda huvitavaid tulemusi. Seda enam, et see ei ole lihtsalt põgus elulooline seik: sõja-aastate sündmuste (edukas või edutu) varjamine jättis kahtlemata jälje kogu edasisele elule, nagu nii mitmegi tuntud teatritegelase saatusest teada. Raamatus tuleb mitmelgi korral esile, et Koppelit tunti kui säravat ja sädelevat inimest, kes aga kõige selle juures ei kippunud ennast tuttavatele ja kolleegidele eriti avama. Soliidne härrasmees, kes ei koormanud kaaslasi oma isiklike muredega. Küllap see ongi üks põhjusi, miks Koppeli elulooraamatu eraeluline pool jääb mõnevõrra töise poole varju – päris selget sotti ei saa, mis mees ta ikkagi oli.
Seda põhjalikum on aga „Kütkestaja” teatriajalooline pool – sellele sai juba allikate rohkusest ja mitmekesisusest rääkides viidatud. Koppeli lavatee, mis jagunes kolme teatri vahel (Ugalas 1950–1958, Vanemuises 1958–1973 ning Draamateatris 1973–1978), on palistatud põhjalike käsitlustega sellele jäänud olulisematest rollidest ja lavastustest. Isegi kui mõne omaaegse teatrikriitiku retsensioonikatke kisub nende käsitlemisel vahetevahel liiga pikaks ja pidurdab lugemishoogu, siis seda tänulikumad on kõik teatriloolased ja -kriitikud, kes plaanivad tulevikus kirjutada Koppelist ja üldse eesti teatrist.

1 Andres Laasik, Raamatu kaudu ilmub minevikust taas lavale kütkestav Einari Koppel. – Eesti Päevaleht 12. XII 2013.
2 Rein Veidemann, Suur mees suures plaanis. – Postimees 15. I.

 

“Sulev Luik”

Posted on by

Kirjastus Tänapäev, 2011

Toimetaja Maie Mägi, kujundaja Andres Tali. Kõvakaaneline, 336 lehekülge, mõõdud: 230×160. Trükidud OÜ Greif trükikojas. Saadaval raamatupoodides Apollo, Rahva Raamat ja Raamatukoi. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

 

Raamatu eessõna:

Näitleja biograafiat ehk kogu tema elus toimunud tegevuste ja temaga seotud sündmuste kirjeldust on koostada-kirjutada mõnevõrra keeruline, sest suure osa oma elust ei ole näitleja päris tema ise. Vaatamata sellele on teatri- ja filminäitleja Sulev Luige (16. aprill 1954–29. juuni 1997) biograafia põhiteljeks ikkagi tema looming. Siiski võib ühe näitleja loomingu jäädvustamine kirjasõnas olla märksa keerukam kui mõne teise oma. Tundub, et Sulev Luik on üks vähestest eesti näitlejatest, kelle loometööd või näitlejaolemust või midagi veel abstraktsemat ei õnnestu kuigi edukalt sõnastada, veel vähem seda kirja panna. Vähemalt mitte selliselt, et see kirjeldus oleks üheselt mõistetav, informatiivne ega kujutaks endast poeetilist omadussõnade massiivi. Et see kirjeldus oleks rentaabel ehk kirjeldaks seda, mida näitleja teeb (ja siin ei pea ma silmas üksikute rollide kirjeldamist).

     Kui kedagi on raske täpselt ja adekvaatselt kirjeldada, siis püütakse mõistmist saavutada võrdluste ja kõrvutamise abil. Ja pole sõnastaja süü, kui ta sõnu ei leia. Sulev Luige kolleegid ja sõbrad võtsid teda (tema näitlejatööd) portreteerides korduvalt kasutusele võrdlusi „nagu Urmas Kibuspuu“, „nagu Juhan Viiding“, „nagu Jüri Järvet“, nagu see või teine näitleja mujalt maailmast. Rääkimata võrdlemisest ebamaiste olenditega.

     Lea Tormis, kunagine Luige õppejõud lavakunstikateedris, tõdes Luike meenutades midagi samalaadset: „Näitlejast on väga raske rääkida. Kui ta midagi konkreetselt teeb laval, siis saab seda kirjeldada. Või kui ta mingit rolli tõlgendab kuidagi teistmoodi. Aga kui ta lihtsalt on, nagu Sulev sageli oli, siis ei leia sõnu, kuidas teda kirjeldada. Ta tuleb sulle silme ette, sa näed teda, aga ei oska seda kuidagi sõnadesse panna.“ Oma sellist oskamatust olen ilmutanud mõnevõrra peatükis „Filmides ja televisioonis“, sest erinevalt teatritöödest oleks ju neid, jäädvustatud töid, võimalik kirjeldada. Vaatamata sellele loobusin Luige väliselt distantseerinud, kuid seesmiselt ometigi väga kohalolevate tegelaste ja nende käitumise sõnastamisest just sõnastamise mõttetuse tõttu. Nii filmi- kui teatritöödest on siiski kahekümne aasta jooksul, alates 1976ndast, ilmunud mitmeid arvustusi-artikleid, milles Luike on tabatud ja mis ka selles raamatus tänulikult rakendust on leidnud. 

     Vahendajana, ettekandjana (kuna mul isiklikku kokkupuudet Sulev Luigega pole olnud) olengi sisukamalt kõhelnud selles, kui adekvaatne on kõne all olev vahendus või ettekanne just selles raskesti kirjeldatavas kontekstis. Märksa täpsem on portree maisest Sulev Luigest, näitlejast väljaspool teatrit. Minu töö oli seda põnevam – nii heas kui ka paraku vastupidises mõttes – et Luige kaasteeliste suust kostis nii mõnigi kord vasturääkivusi näitleja igapäevaelu ja sisemise arengu kirjeldamisel, ning mõned kolleegid, kelle mälestusi peaksime selles raamatus iseenesest mõistetavaks, loobusid ainult neile teadaolevatel põhjustel kaasa meenutamast. Muidugi oleks võinud veel paljude inimestega rääkida, kuid kuhugi tuli piir tõmmata.

     Eespool öeldule vaatamata tundub ühe eesti omapäraseima näitleja portree siiski detaili- ja värvirikas, nii et vaevalt võimalike lünkade täitmine muudaks olemasolevat kuvandit Sulev Luigest. Olulised on biograafias isiku enda kogemused nendest sündmustest, millel elulooraamatus lühemalt või pikemalt peatutakse. Sel põhjusel olen raamatus julgelt kasutanud Sulev Luigega tehtud intervjuusid ja tema enda mõtteavaldusi, kuigi mitte täies mahus. Samal otstarbel ehk et võimalikult palju Luike ennast tema enda kaudu avada, leiavad kasutamist tema kirjad (peamiselt koju Aresse) ja kirjad temale. Nende kirjapilt on muutmata. Kogu teadmine Sulev Luige lapsepõlve(kodu) kohta pärineb tema emalt Õie Luigelt, õdedelt Ene Sädelt ja Eve Krillolt ning vennalt Kalev Luigelt.

     Põhimõttel „vähem tõlgendust, rohkem isikupärast dokumentaalsust“ olen raamatus kasutanud eriti oluliste lavastuste või filmide puhul pikemaid (ja pikemalt) ilmunud sisukaid arvustusi. Tsitaatides pole ma märgistanud neid kohti, kus olen tsitaadi katkestanud, lause või lõigu vahelt välja võtnud. Sellist ebakorrektsust õigustan sellega, et ilma pidevalt esinevate /—/ märkideta on teksti sujuvam haarata ja hoomata.

     Raamatu ülesehitus on kaasaegne ning Luige puhul möödapääsmatute rõhuasetustega. Enam-vähem kronoloogiline kulgemine on liigendatud valdkonniti või töökeskkonniti – aeg Noorsooteatris, filmid-televisioon ja aeg Draamateatris. Kuna elus toimub suur hulk asju paralleelselt ja paljud ammu toimunud olukorrad on olulised veel ka hiljem, seda mitte ainult mälestusena, siis mingi kihilisus läbi mõningaste (fakti)korduse on olnud taotluseks. Peatükis „VIIlend“ olen vaid põgusalt peatunud lennu üldisel tegevusel ja üldise olukorra mõtestamisel, kuna seda on mõnevõrra põhjalikumalt teinud Pille-Riin Purje raamatus Jüri Krjukovist ja siinkirjutaja raamatus Urmas Kibuspuust. Nendest raamatutest leiab ka viiteid selle lennu kohta käivatest pikematest käsitlustest.

     Iga eesti keeles või eesti inimesest ilmunud biograafia kujutab endast olulist kildu meie kultuuriloos. Siiski võiks ühest elulooraamatust välja lugeda ka midagi sellist, mis tõstab ikka ja jälle fookusesse üldist ja olulist. „Märka tõelist kunstnikuhinge, ära lase tal hääbuda ja haihtuda!“ võiks käesolev biograafia kokkuvõtlikult kajada loosungina tänasesse teatrimajja, prooviruumi, ateljeesse, stuudiosse, tänavale.

     Raamatu käsikiri valmis 10. septembril 2011. Alles järgmisel päeval sain aru, kui suur õnn oli see raamat just nüüd, sel aastal valmis teha. Sest just tol kuupäeval lahkus meie seast Sulev Luige kauaaegne kolleeg ja sõber ning sellesse raamatusse palju väärtuslikku talletanud filmimees Jüri Sillart. Suur tänu talle kuhugi Sinna… Ja suur tänu ka Siia ehk kõikidele teistele kaasarääkijatele, -mõtlejatele ja -aitajatele, olenemata sellest, kas nende nimed kajastuvad siin raamatus või mitte.

Tallinn–Tartu, 2010–2011

 

ARTIKLID:

„Sulev Luige elulooraamat toetub intervjuudele ja mälestustele“

ERRi uudis, 15. detsember 2011

 Kirjastus Tänapäev jätkab eesti kultuuriloo suurkujude talletamist ja täna tutvustati Rait Avestiku koostatud Sulev Luige biograafia.

Varalahkunud näitlejast portree loomisel toetus autor sõprade ja kolleegide mälestuste kõrval Luige intervjuudele ja mälestustele, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Avestik ütleb, et ta pole Sulev Luigega isiklikult kohtunud, kuid ta tundus inimesena väga soe ja lihtne, sõna otseses mõttes maainimene, kes elu lõpuni igatses looduse rüppe ja seal ka tihti käis. Näitlejana oli asi aga hoopis keerulisem.
“Kui räägiti tema näitlejavõimest ja olekust, siis tihtipeale tuuakse sisse mingid ebamaised olendid, mingi tulnuklikkus. See kõlab esmapilgul küll naljakalt, aga kui nüüd kainelt järele mõelda, siis midagi kummalist seal oli, heas mõttes kummalist,” sõnas Avestik.
Sulev Luige kolleeg, näitleja Anne Paluver ütles, et see, mis eristab väga head näitlejat heast ja keskmisest, on karisma. “See ei ole õpitav. See kas on või seda lihtsalt ei ole,” nentis ta.

 

“Eesti kooliteater. 30 aastat festivale”

Posted on by

Eesti Harrastusteatrite Liit, 2011

Toimetaja Kiti Põld, kujundajad Carl-Robert Kagge, Kerli Virk. Pehmekaaneline, ümbrispaberiga, 317 lehekülge, mõõdud: 210×300. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Saadaval raamatupoodides Rahva Raamat ja Raamatukoi, Eesti Harrastusteatrite Liidus , Eesti Teatriliidus. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

 

Raamatu eessõna:

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks Eestis viimase 30 aasta jooksul kooliteatriga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud.

2011. aastal tähistame 30 aasta möödumist esimesest üleriigilisest kooliteatrite festivalist. Loomulikult ei tekkinud see traditsioon tühjale kohale, kuid murranguline, ja seda mitmes mõttes, oli see 1982. aasta Rakvere festival kindlasti. Juba sellepärast, et siis võeti ametlikult ja avalikult kasutusse sõnaühend „kooliteatrite festival“. Varem nimetati sellist tegevust teisiti, nagu võime lugeda näiteks 1980. aasta 26. juuli „Nõukogude Õpetajast“: „Lõppenud õppeaasta üritusterikkasse viimasesse veerandisse mahtus ka Haridusministeeriumi ja Kunstilise Isetegevuse Maja ühiste jõududega korraldatud õpilastaidluse ülevaatus sõnakunstižanrites. See oli pühendatud vabariigi juubelile.“

Tegelikult võiksime siinse piirkonna kooliteatri uurimist alustada juba keskajast. Kuigi on teada, et 1364. aastal on Tallinna raekoja saali nimetatud teatrumiks ja 1372. aastal on selles saalis esinenud „veiderdajad“, pärineb esimene teade konkreetsest „teatrielamusest“ just nimelt „kooliteatrist“. Sest on teada, et esimene teatrietendus Eestimaal toimus 1529. aasta vastlaõhtul Tallinna raesaalis – Tallinna Linnakooli õpilased esitasid ladina keeles Terentiuse komöödia „Andria“ (ka „Androslanna“). Juhendajaks-lavastajaks oli Saksamaal hariduse saanud koolmeister ning sel ettevõtmisel olnud keeleõpetuslikud eesmärgid. Koolikomöödia oli Tallinna Linnakoolis levima hakanud juba varem, kuna kooli õppekavas olid imitatsiooniharjutused. Kuigi praegu (nagu ka viimastel aastakümnetel) on kooliteatriliikumine Eestis silmapaistvalt elujõuline ja massiline, võiksid need ajaloolised teated kooliteatriliikumist ja selle elujõudu veelgi tugevdada. Sest, nagu siinseski raamatus korduvalt rõhutatakse, on raske alahinnata kooliteatri olulisust inimese arengus ja elus.

Käesolev raamat annab ülevaate viimase 30 aasta kooliteatrite vabariiklikest festivalidest, selle aja kooliteatrist üldse, kooliteatri tegijatest, nende mõtetest. Teatrikunsti on keeruline jäädvustada. Kooliteatris toimuvat veel keerulisem, kuna see sünnib nii tavavaataja kui teatriloolase jaoks üsna salaja ja kaob veel kiiremini kui tavapärane teatriakt tavapärases teatrimajas. Sestap olgu see raamat eelkõige andmekandja, katse jäädvustada oluline Eesti kooliteatriliikumises. Raamat koosneb kahest mõttelisest, omavahel põimunud osast. Ülevaadet kooliteatrite festivalide ajaloost vaheldavad intervjuud silmapaistvate kooliteatritegijatega.

Ühe mõttelise osa ehk raamatu ajalise telje moodustavad 30 aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud kooliteatrite festivale kajastavad kirjutised. (Olgu vahepõikena öeldud, et raamatu ajaleheosa kujundus on inspireeritud ajaleheartiklite originaalkujundusest. Artiklid on reprodutseeritud ja tekst uuesti toimetatud. Seetõttu mängisid kujundajad ajalehtede pealkirjade ja piltidega, et ära märkida nende kasutamist uues kontekstis.) Need üsnagi nime- ja faktirohked ning küllaltki emotsionaalsed reportaažid-arvustused näitavad kujukalt, kes, kus, mida ja kuidas on kooliteatris korda saatnud. Samas ei tohi unustada, et üleriigilistel festivalidel nähtu on siiski kooliteatri üks, küll tugevam, kuid väiksem osa. Kui 1980ndatel oli ajakirjanikel võimalus kajastada vaid ühte üleriigilist festivali, siis 1990ndatel leidis vahelduva eduga kajastamist 3–5 festivali. Igal kümnendil on tekkinud üks lisafestival eraldi vanuseastmele. Olgu siin ära toodud ka andmed festivalide toimumiskohtadest.

Esimestel aastatel toimus kõiki vanuseastmeid hõlmav festival: 1982 – Rakvere, 1983 – Tallinn, 1984 – Rakvere, 1985 – Viljandi, 1986 – Sindi, 1987 – Kuressaare, 1988 – Kärdla, 1989 – Võru;

Gümnaasium:1990 – Viljandi, 1991 – Rakvere, 1992 – Paide, 1993 – Haapsalu, 1994 – Pärnu, 1995 – Kuressaare, 1996 – Viljandi, 1997 – Viimsi, 1998 – Tartu, 1999 – Kohtla-Järve, 2000 – Pärnu, 2001 – Rakvere, 2002 – Tallinn, 2003 – Põlva, 2004 – Narva, 2005 – Pärnu, 2006 – Rakvere, 2007 – Viljandi, 2008 – Tartu, 2009 – Tartu, 2010 – Tartu, 2011 – Rakvere;

Põhikool: 1990 – Paide, 1991 – Põlva, 1992 – Haljala, 1993 – Pärnu, 1994 – Jõgeva, 1995 – Kärdla, 1996 – Kohtla-Järve, 1997 – Kuressaare, 1998 – Räpina, 1999 – Vastseliina, 2000 – Rannu, 2001 – Otepää, 2002 – Paide, 2003 – Valga, 2004 – Lihula, 2005 – Tartu, 2006 – Haapsalu, 2007 – Kohtla-Järve, 2008 – Karksi-Nuia, 2009 – Kärdla, 2010 – Põltsamaa, 2011 – Põlva;

Algkool: 2001 – Abja-Paluoja, 2002 – Haljala, 2003 – Lihula, 2004 – Abja Paluoja, 2005 – Palamuse, 2006 – Kolga, 2007 – Orissaare, 2008 – Jõgeva, 2009 – Kehra, 2010 – Pärnu, 2011 – Kohtla-Järve.

Neid festivale kureeriv Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL) on võtnud eesmärgiks hoida elujõulisena „kolmekümne aasta jooksul välja arenenud ainulaadset ja tulemuslikku Eesti kooliteatrite riigifestivalide süsteemi“, nagu seisab nende kooliteatrite riigifestivali juhendis. Samuti peetakse vajalikuks „tõhustada ja arendada kooliteatrite tegevust kui inimesekasvatuse ja kodanikukoolituse osa.“

On tähelepanuväärne, et riigifestival pole nende mõtete ja tegudega Eestis üksi. Väikse riigi kooliteatrimaastikku katab tihedalt festivalidevõrgustik. Lisaks riigifestivali maakondlikele eelvoorudele toimuvad või on toimunud suur hulk festivale. Üldjoontes on need tekkinud üsnagi proosalistel põhjustel – kõik kooliteatrid lihtsalt ei ole pääsenud ega mahtunud esinema riiklikule festivalile.

               Üle Eesti on tuntud sel aastal 20. korda toimunud ja Rita Ilvese ning tema meeskonna poolt korraldatud Saaremaa miniteatripäevad, mida kindlasti ei saa vaadelda ilma võõrustajate suurejoonelise kabaree-etenduseta. Erinevates paikades on pikka aega toimunud Alternatiivne kooliteatrite festival. Jõgeval toimuvad Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund“ ning sellest festivalist välja kasvanud luulepäevad „Tuulelapsed“ alg- ja põhikooli truppidele, korraldajateks Lianne Saage-Vahur ja Maimu Valdmann. Raplas toimunud kooliteatrite festival „Mitteteater“ on oma toimumise lõpetanud, Elvas on huviala- ja kultuurikeskuse Sinilind korraldamisel alustanud Mitteteatrite festival. Pausi peavad Lõuna- ja Põhjafestival. Ühel aastal toimus Varstus Lea Mändmetsa korraldamisel Lõunafestival, teisel Terje Varuli korraldamisel Põhjafestival Kolgas. Kundas toimub alternatiivne üleriigiline algklasside kooliteatrifestival „Väike lava“, korraldab Maarika Koks. Tallinnas Salme kultuurikeskuses toimub laste ja noorte muusikateatrite festival. MTÜ Aktiivikeskus ja KutiMuti Stuudio eesotsas Tiiu Mägiga korraldab Laulasmaal Teenifesti, kus lisaks etendustele toimuvad ka erinevad õpitoad. Sallast on alguse saanud rändav mõisakoolide teatrifestival. Vene kooliteatrite festivali „Kuldkalake“ korraldab Narvas kultuurimaja Rugodiv. Narvas toimub ka kooliminiatuuride festival „Jeralaška“ Vitali Katuntsevi eestvedamisel. Tartus toimuv „Savilind“ on teatrifestival erivajadustega lastele ja noortele, algatajaks ja korraldajaks Katrin Luts. Lisaks piirkondlikud suurüritused, näiteks Tallinna lastele ja noortele korraldatakse Tallinna Kanutiaia Noortemajas teatrifestivali Kanutiaia Kann. Kooliteatrit teevad ka õpetajad – nendel on üleriigiline festival “Sillad“, mida korraldavad 1997. aastast Viljandi Maagümnaasiumi õpetajad. Ilmselt pole see nimekiri täielik ja lõplik, samuti on teada, et ka näiteks paar sõpruskooli on omavahel teatrifestivale korraldanud, on mitmeid üleriigilisi etluskonkursse. Suviti toimuvad erinevad õpilaagrid Tarsil, Karepal, Rannal, Laulasmaal ja kirjanduslikud teatriprojektid. Rakveres rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal ajal toimub Tiina Rummi juhtimisel kõrvalprogramm „B’OFF“, mida sisustavad kooliteatrid. Lisaks on kooliteatrina vaadeldav ka kogu koolitantsu-liikumine.

Raamatu teise mõttelise osa moodustavad vestlused 33 kooliteatriga tegeleva inimesega. Valik on tehtud EHLi juhi abiga ja sõna saavad nii endised, praegused kui võib-olla ka tulevased kooliteatrijuhendajad-vaatlejad-tegelased. Paraku ei mahtunud raamatusse mõtted kõigilt asjassepuutuvatelt loovisikutelt, kes kahtlemata oleks intervjueerimist väärinud. Intervjuud on tehtud 2010/2011 talvekuudel Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Rakveres, Pärnus, Viljandis, Jõgeval. Intervjuud olen järjekorda asetanud üsnagi meelevaldselt, kuid võimalikult loogiliselt. Kuna kirjapildis hakkasid nii mõnedki küsimused vastuseid segama ning mitmed vastused ei tundunud enam kui vastused konkreetsele küsimusele, kuid olles ikkagi sisukad mõtted, tundus küsimuste eemaldamine intervjueeritavate mõtete vahelt ainuõige

Küsitletavad andsid vastuseid peamiselt järgmistele küsimustele. Millised on esimesed kokkupuuted kooliteatriga? Kuidas, millal ja miks sattusite kooliteatrit juhendama? Mis on kooliteatris 10-20-30 aastaga muutunud, mis samaks jäänud? Kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, osa haridusest, kasvatusest või kõik need kokku? Kooliteatri eesmärk – kas see on ajas muutunud? Kuidas kujuneb (teie trupis) repertuaar? Mida annab kooliteatri võrdlemine kutselise teatriga? Teatriõpetus/draamaõpetus Eesti koolides – kas see peaks olema õppekavas ja miks on draamaõpetus oluline? Kuidas võiks kooliteatrikogemus noorele kasuks tulla – nii kooli ajal kui peale kooli lõpetamist? Kooliteatri ja juhendaja igapäevatöö – milline see on, millistel alustel, millele toetudes kooliteatrit juhendate? Miks mõni kooliteater on rohkem tunnustatud kui teine? Kooliteatrite festivalid – mida need tähendavad teile? Mida need tähendavad õpilasele? Kes ja kas (peale konkreetse näiteringi juhendaja) peaks kooliteatriliikumist edendama-toetama? Kas ja kuidas kooliteater peegeldab ühiskonnas toimuvat?

            Peale jäädvustusliku funktsiooni ja võib-olla uute mõtete tekitamisel kooliteatrirahva hulgas võiks see kogumik kasulik olla veel ühes olulises aspektis. Raamatus sõna saavaid inimesi ärgitasin rääkima draamaõpetusest ning tõdesime, et selle õppeaine lisamine koolide õppekavva on oluline. Katseid draamaõpetuse sisseviimisest riiklikusse õppekavva on tehtud mitmeid. Vahest viib käesolev raamat otsustajaid olulistele mõtetele ning tegijaid uutele katsetele.

Aitäh kõigile intervjueeritavatele! Tänan ka Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilasi Evelyn Raudseppa ning Marie Kliimani trükitehnilise ning Kristiina Oomerit igakülgse abi eest. Fotod pärinevad Lea Pihlakult, Lauri Kulpsoolt, siinkirjutajalt ning erakogudest.

 

ARTIKLID:

 

„Valmis sai raamat kooliteatrite auks“

Maaleht, 3. september 2011

Laupäeval, 3. septembril esitleb Eesti Harrastusteatrite Liit Rait Avestiku koostatud kogumikku “Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“.

Rait Avestik vaatleb oma vastses kogumikus “Eesti kooliteater. 30 aastat festivale” kooliteatrit läbi viimasel 30 aastal toimunud festivalide ja vestluste kooliteatriga lähedalt seotud inimestega.

Ühe mõttelise osa ehk raamatu ajalise telje moodustavad ajakirjanduses ilmunud kirjutised. Need üsnagi nime- ja faktirohked ning emotsionaalsed reportaažid-arvustused näitavad kujukalt, kes, kus, mida ja kuidas on kooliteatris korda saatnud.

Teise mõttelise osa moodustavad vestlused kooliteatriga tegeleva inimesega. Valik on tehtud Eesti Harrastusteatrite Liidu (EHLi) juhi abiga ja sõna saavad nii endised, praegused kui võib-olla ka tulevased kooliteatri juhendajad-vaatlejad-tegelased.

Ajaloost ja asjatundjatest

Küsitletavad on andnud vastuseid peamiselt küsimustele, millised on esimesed kokkupuuted kooliteatriga. Kuidas, millal ja miks on nad sattunud kooliteatrit juhendama? Mis on kooliteatris 10–20–30 aastaga muutunud, mis samaks jäänud? Kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, osa haridusest, kasvatusest või kõik need kokku?

Kooliteatri eesmärk – kas see on ajas muutunud? Kuidas kujuneb trupi repertuaar? Mida annab kooliteatri võrdlemine kutselise teatriga? Teatriõpetus/draamaõpetus Eesti koolides – kas see peaks olema õppekavas ja miks on draamaõpetus oluline? Kuidas võiks kooliteatri kogemus noorele kasuks tulla – nii kooli ajal kui pärast kooli lõpetamist?

Kooliteatri ja juhendaja igapäevatöö – milline see on? Miks mõni kooliteater on rohkem tunnustatud kui teine? Kooliteatrite festivalid – mida need teile tähendavad? Mida need tähendavad õpilasele? Kes ja kas (peale konkreetse näiteringi juhendaja) peaks kooliteatriliikumist edendama-toetama? Kas ja kuidas kooliteater peegeldab ühiskonnas toimuvat?

Intervjuud on tehtud 2010/2011 talvekuudel Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Rakveres, Pärnus, Viljandis, Jõgeval. 33 intervjueeritava hulgas, kes mõtestavad kooliteatrit üldisemalt, on festivalitraditsiooni algataja Valdur Liiv, näitlejad-lavastajad Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, Lembit Peterson, Uku Uusberg jt; legendaar-sed kooliteatri juhendajad Maret Oomer, Ave Alavainu, Lianne Saage-Vahur, Rita Ilves, Tiina Rumm, Rain Mikser. Samuti kriitikud-vaatlejad Jaak Allik, Gerda Kordemets ning paljud teised teatriasjatundjad.

“Eks kõige huvitavam oli kohtuda ja rääkida ikka inimestega,” ütleb Avestik. Ta lisab, et üllatus, õigemini taasüllatus, nähes ja kuuldes, millise kirega kooliteatrist räägitakse.

Kooliteatrist meie mail võib rääkida lausa keskajast. Juhendajaks-lavastajaks oli Saksamaal hariduse saanud koolmeister ning sel ettevõtmisel olnud keeleõpetuslikud eesmärgid. Koolikomöödia oli Tallinna linnakoolis levima hakanud, kooli õppekavas olid imitatsiooniharjutused.

Kuigi praegu (nagu ka viimastel aastakümnetel) on kooliteatriliikumine Eestis elujõuline ja massiline, võiksid need ajaloolised teated Rait Avestiku arvates kooliteatriliikumist ja selle elujõudu veelgi tugevdada.

Kasulik teave paljudele

Rait Avestik usub, et kooliteatri rahvale on see kogumik kasulik, on ärgitanud inimesi rääkima draamaõpetusest ning selle õppeaine vajalikkusest.

 

„Ma tean, mida te tunnete“

Tambet Kaugema

Sirp,  3. november 2011

„Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei oleks Eestis viimase 30 aasta jooksul kooliteatriga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud,” on raamatu eessõnas kirjutanud selle autor-koostaja Rait Avestik. Tõsi see ju on: nii nagu läheb raskeks leida kedagi, kes teaks kedagi, kes igatseb Arnold Rüütlit tagasi presidendiks, nõnda on ka enam-vähem kõik meie seast puutunud kokku kooliteatriga – kes ise laval neljandat karu mänginud ja kes saalis sellele kõigele kaasa elanud.

Puutepunktid, olgu või põgusad ja haprad, on enamikul olemas. Tuleb tunnistada, kooliteatris ma mänginud ei ole – kui jätta kõrvale keskkoolis näitlejast kõnetehnikaõpetaja Ellen Alaküla lavastatud Raimond Kaugveri kooliteemaline näidend –, küll aga oli mul näitlemises üpriski andekas pinginaaber Lauri (hüüdnimega Keeks), kes käis Maret Oomeri juhendatud Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatris koos Ene-Liis Semperi, Tamur Tohveri, Tarvo Kralli ja teiste praeguste kutseliste teatritegijatega. Nende etendusi sai küll vaatamas käidud.

Selline põgus isiklik kooliteatriajalooline tagasipõige ei ole kantud põues pakitsenud tungist rääkida iseendast ja veel kord ainult iseendast, vaid pigem tasub seda võtta kui vihjet raamatu ülesehituse ühele tahule. Raamat, mis annab korraliku ülevaate viimase 30 aasta kooliteatrite üleriigilistest festivalidest, on pandud kokku kahest omavahel põimuvast liinist. Ajatelje sätivad paika nendest festivalidest kirjutatud artiklid, mis nopitud välja tolleaegsest ajakirjandusest ja festivalitrükistest. Lugemisnaudingut ei tasuks raamatu neilt lehekülgedelt vahest otsida – üksnes mõned artiklid Mihkel Muti, Jaak Alliku, Gerda Kordemetsa ja Margot Visnapi sulest võivad seda pakkuda –, kuid selle asjaolu põhjused on ka täiesti mõistetavad. Selge see, mitukümmend aastat tagasi, pealegi osalt teise riigikorra all kirjutatud lehelood pole tänapäeval kuigi põnev lugemismaterjal. Seda enam, et festivalide toimumiskohast tingitult pärineb suur osa neist artiklitest kunagistest rajooni- ning nüüdsetest maakonnalehtedest, kus kirjutajate tase kipub kõikuma. Kuid praegusel juhul polegi see tähtis, pigem tasub seda poolt raamatust võtta kui tänuväärset ja värvikat kogumit kooliteatriteemalistest artiklitest, mis lisaks ühe või teise ajastu hinguse tabamisele säästab tublisti ka tulevaste teatriuurijate vaeva – kõik on juba kokku korjatud ja käepärast võtta.

Küllap tunnevad tulevased kooliteatriuurijad tänutunnet ka selle raamatu teise, eespool juba vihjatud liini vastu. Autor Avestik on küsitlenud 33 kooliteatriga tegelenud ja/või tegelevat inimest: nende hulgas on kooliteatrite juhendajaid, festivalide korraldajaid ja žüriiliikmeid, endisi ja praegusi kooliteatrite näitlejaid ja lavastajaid. Vestluste käigus on paberile saanud suur hulk memuaarset, mistõttu toimib see raamat ühest küljest ka kui laiendatud leksikon, milles on kaardistatud kooliteatri olulisemad tegijad. Aga sellega kõik ei priidu, küsitletute vastustest koorub tabavaid üldistusi kooliteatri olemuse ja tähenduse kohta. Üks kesksetest küsimustest kõlas: kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, hariduse ja kasvatuse osa või kõik see kokku? Mõistagi oli küsimus esitatud pisut retoorilise rakursiga, muidugi kõik see kokku, aga huvi pakkus eeskätt see, mida üks või teine vastaja – vahel ka sõltuvalt oma kuuluvusest kas pigem juhendajate või pigem juhendatavate hulka – eelistas esile tõsta.

Suuri erimeelsusi raamatus siiski ette ei tule, enam-vähem ollakse ühel nõul. Kas või näiteks selles, et kooliteater on midagi palju enamat kui lihtsalt ühiselt näidendite selgeksõppimine ja siis nende lavalt ilmekas esitamine. See oleks liiga lihtne eesmärk ning noortele inimestele ilmselgelt ka igav. Valdava arusaama kohaselt avardab kooliteater noorte inimeste maailma, viib nad kokku (näite)kirjandusteoste ja muude kultuurinähtustega, mille tutvustamiseks pole koolil ja tihtipeale ka kodul aega ega teadmisi. „… näitering, teatriklass moodustab kultuurse salongi, see sunnib olema haritum, viisakam, tähelepanelikum, see sunnib tegelema ka muuga kui ainult igapäevaste asjadega, see teeb inimest rikkamaks ja targemaks,” kinnitab Tallinnas Nõmmel oma kooliteatriteed alustanud ning nüüd Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik. See on siis kooliteatri hariduslik ja osalt ka kasvatuslik funktsioon.

Tihedalt haakub sellega teinegi raamatus käsitlemist leidnud teema: milline repertuaar tuleks kooliteatri kasvandikele pureda anda? Kauem kooliteatriga kokku puutunud vastajad – näiteks 1964. aastast kooliteatrite juhendajana töötav Maret Oomer või staažikas kooliteatrifestivalide žüriiliige Jaak Allik – on veendunud, et tuleb ette võtta eeskätt väärt autorid ja dramaturgia, mitte kehastuda jänesteksoravateks ning kalpsata ühe papist puu tagant teise taha, sest üksnes proovides väärtuslikule materjalile kulutatud aeg läheb täie ette ning tõepoolest arendab noori. Kooliteatrite repertuaaris on viimasel kümnendil toimunud siiski märgatav muutus: kui varem kasutati – või vähemalt näidati festivalidel – valmis ja tuntud tekste, näitekirjanduse klassikat, siis nüüd on jõuliselt esile tõusnud omalooming ja improvisatsiooniline teatrilaad. Ühelt poolt võib selle põhjus olla Eesti teatripildi üleüldine mitmekesistumine – psühholoogiline realism pole enam ammu ainuvõimalik rada, mida mööda minna – , aga selle saab kirjutada ka kogu ühiskonna liberaliseerumise arvele, seda eriti nõukogude ajaga võrreldes.

Läinud nädalal Eesti Teatri Agentuuri ja Eesti Harrastusteatrite Liidu korraldatud seminari „teater | kool” üks põnevamaid ettekandeid oli kunagi Viimsi kooliteatris alustanud praeguse näitleja ja lavastaja Lauri Lagle ettekanne „Tõenäoliselt oli su pinginaaber dramaturg”, kus ta võrdles kooliteatrit bänditegemisega. Lagle rõhutas, kui oluline on kooliteatri puhul see, et kaasa lööksid needki noored, kes võib-olla ise lavale ei ihkagi, küll on aga neil huvi kirjutada teatri tarvis tekste või kujundada lava. Seega, kooliteatris aastakümneid niigi olulisel kohal olnud vabadus teha teatri vahenditega just seda, mis tõesti endale huvi pakub, näib olevat veelgi avardunud. Raplas oma kooliteatri tegemisi alustanud Uku Uusberg, kes praegu on näitleja ja lavastajana ametis Eesti Draamateatris, märgib raamatus: kooliteatri kogu mõte ongi inimesed. „Kooliteater aitab saada teadlikuks iseendast, oma loomingulisest potentsiaalist ja võimetest, ning teistpidi jälle on see meedium, mis pakub võimalust suhelda teiste inimestega,” võtab kooliteatri olemuse kokku Võrust nüüdseks Viljandi Ugalasse jõudnud lavastaja Taago Tubin.

Kui midagi ette heita, siis süvenenumalt oleks võinud teha tööd raamatu fotodel näha noorte inimeste tuvastamisega. Palju tuttavaid nägusid küll, aga võimalust mööda võinuks neid rohkem ka nimepidi nimetada.

“Isiklik teater. VAT Teater – 20 aastat”

Posted on by

VAT Teater, 2007

Toimetaja Riina Reinsalu, kujundaja Mare Kõrtsini. Pehmekaaneline, 160 lehekülge, mõõdud: 180×295. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Raamat saadaval raamatupoes Raamatukoi, VAT Teatris ja Eesti Teatriliidus. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

 

 Raamatu eessõna:

„Nii vana?!“, „Juba!“, „On võiii..?!?“, „Aaa, no on jah tegelikult“ olid paljude Eesti teatrieluga kursis olevate inimeste reaktsioonid, kui neile „meenus“ VAT Teatri tegelik vanus. Eks see vanim siiani tegutsev Eesti väiketeater on inimeste teadvusse sööbinud ikka väikse ja väikestele mängiva teatrina, mistõttu ka igasugused arvud seoses sellise teatriga kangastuvad automaatselt väikestena. Täna võime aga tõdeda, et kontrast kangastuse ja reaalsuse vahel on suur. Teater (pean siin silmas eelkõige tegijaid-vedajaid) on nagu millegi või kellegi kiuste saavutanud tuntuse – tõsist teatrikunsti pakkuva, ühtaegu lõbusa ja mõtliku, edasipürgiva ja areneva teatri staatuse.

VATis on palju isiklikku. Allusioone isiklikkusega tekib selle teatriga kõigil, kes vähegi on asjasse pühendatud või pühendunud – rääkimata teatri juhtidest, „oma“ publikust või siinkirjutajast. Sestap ka raamatul selline pealkiri, mis kujunes justkui iseenesest.

Viimane VATi jäädvustav trükis ilmus kümme aastat tagasi, selleks oli Aare Toikka koostatud ülevaade kümne esimese aasta tegudest. Ka oli 2003. aastal ilmunud raamatus „Eesti lasteteatrid“ (autor Rait Avestik) peatükk VATist, mis sisaldas põgusalt ajalugu, hinnangut loomingule ning lavastuste nimekirja. Käesoleva raamatu eesmärk on jäädvustada suur osa kõigest (päris kõike ei ole muidugi võimalik), mis on otseselt seotud VAT Teatriga. Olen põhjalikumalt käsitlenud kolme aspekti: teatri tekke- ja ajalugu, loomingut ja loomingu kohta kirjutatut ning fotojäädvustusi. Niisiis on tegemist peamiselt teatrilooraamatuga, aga ka andmekandja või -baasiga, teetähisega, sünnipäevakingiga.

Vaatamata eespool mainitud isiklikkusele, olen püüdnud raamatu koostamisel lähtuda eelkõige objektiivsusest, teisisõnu, rakendust on leidnud pigem trükisõnas kajastatud materjalid kui suulised meenutused. Toon ära kirjalikud materjalid, mida olen viitamiseta kasutanud: www.vatteater.ee; „VAT Teater 1987–1997“ (koost. A. Toikka, 1997); siinkirjutaja kaks eksperthinnangut VATist kultuuriministeeriumile 2001. ja 2002. aastal; raamat „Eesti lasteteatrid“ (autor R. Avestik, 2003); brošüür „20 aastat puudutaVAT teatrit“ (VAT Teater, 2007). Info foorumteatri kohta pärineb Mari-Liis Velbergi magistritööst „Foorumteatri rakendamise võimalusi koolivägivalla ennetustöö näitel“ (Tallinna Ülikool, 2006). Suuline info, samuti mitmed tänuväärsed täiendused ja parandused pärinevad Aare Toikkalt, Tiina Rebaselt ja Aarne Mägilt.

Ajaloo-osa kolme peatükki jaotamise tingisid olulised muutused teatri suundumustes ja igapäevatöös. Kõiki auhindu ja festivalisõite pole kajastatud, sellekohase info leiab raamatu lõpus olevast osast „Lisad“. Kui lavastuste puhul (nii „Lisades“ kui „Retseptsioonis“) pole märgitud esietenduse kohta, siis on selleks olnud Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaal. Mõistetavatel põhjustel pole olnud võimalik kõiki esietenduste (ka mõnede muude olukordade) kuupäevi ja mängupaiku tuvastada. Tutvudes VATi ajaloo ja loominguga siinse raamatu abil, soovitan paralleelselt pilk peal hoida ka peatükil „Lisad“. Selle peatüki alajaotuses „Isikkoosseis“ on ära toodud kõik inimesed, kes on 20 aasta jooksul VATis töötanud või osalenud.

Loomingupeatükk on sisuliselt VAT Teatri loomingu retseptsioon. Enne retseptsiooni esitamist vaatlen alapeatükis „Loominguperioodid“ üldistavalt VATi loomingulist kulgu, jagades selle nelja loominguperioodi. Jutuajamisel kriitikute Margot Visnapi ja Pille-Riin Purjega, kes on VATi tegemisi kas pingsamalt või vähem pingsamalt jälginud juba 20 aastat, tuli välja, et veel laiemas laastus võiks teatri loomingulise pagasi tinglikult poolitada, eristades esimest ja teist loominguperioodi. Sellel põhimõttel on koostatud ka „Retseptsiooni“ peatükk.

Niisiis toetungi teatri loomingust ülevaate andmisel peamiselt trükis ilmunud arvustustele, kirjutistele jms. Esmajoones jäädvustub ühe teatri looming ikkagi selle põhjal, mis reaalajas on kirjutatud. Ilmselt tuleksid arvamused mõnevõrra erinevad, kui hakata varem kirjutatut ümber kirjutama või mõtestama. Oluliseks saavad mälu ja ajastule ning olukorrale omane, mis tahes-tahtmata mõjutavad objektiivsust.

Ülevaade VATi esimesest kümnendist, aastatest 1987–1996, on koondatud ühte peatükki, seda eelkõige põhjusel, et varasema perioodi kohta on võrreldes järgmise kümne aastaga suhteliselt vähe kirjutatud. Edasist loomingut ei vaatle ma enam kronoloogiliselt, vaid lavastajate kaupa, kuna just mitmed (külalis)lavastajad on mänginud teatri arengus väga olulist rolli.

Samuti on taotluslik paljude ajakirjanduses ilmunud arvustuste nii osa- kui ka kogumahus kasutamine, mis ühelt poolt peaks andma võimalikult objektiivse pildi konkreetsest lavastusest (ja teatri arengust üldse), teisalt võimaldab ka teatrikriitikat mõnevõrra turvalisemalt jäädvustada (kuna tegu on ju ikkagi raamatuga). Kui üht või teist lavastust pole üldse või pikemalt puudutatud, siis tähendab see seda, et lavastuse kohta puuduvad igasugused järelkajad trükimeedias, või kui midagi ongi ilmunud, siis pole see antud raamatu kontekstis oluline. Tõsi see on, et lobedat lugemist taoline koostamispõhimõte ei paku, aga siinkirjutaja eesmärgid on olnud ka mõnevõrra teised.

Lugeja leiab raamatust, ehk mõneti üllatusena, kolmeteistkümne VAT Teatriga vähem või rohkem kokku puutunud inimeste meenutusi või arvamusi. Need üksteisest üsna erinevad kirjutised peaksid andma mingi inimlikuma mõõtme muidu mõnevõrra teatriloospetsiifilisele trükisele. Välislavastajate mõtted eestindas Kirke Org. Samuti peaksid raamatu formaat ja fotovalik meeleolukust lisama. Fotod pärinevad VAT Teatri arhiivist, ülesvõtteid on teinud Priit Grepp, Rait Avestik, Irina Mägi, Tõnu Noorits, Martti Roosipuu, Karmo Mende, Valdo Lauri, Mare Kõrtsini, Raido Laasi ja mitmed teisedki.

Tänuväärset abi osutasid raamatu valmimisel eelkõige Tiina Rebane ja Aare Toikka, keda tuleb eraldi tänada selle eest, et nad kunagi, umbes 20 aastat tagasi olid otsustanud teatri arhiivi pidama hakata ja talletada ka kõige väiksemgi ajaleheväljalõige. Tänu pappkastidesse kuhjunud materjalile möödus käesoleva raamatu tegemine üsna valutult. Ning Toikkat ja Rebast, kuid ka teisi aitajaid, meenutajaid ning kõiki siin avaldatud arvustuste autoreid peangi ma selle … & Co all silmas. Kuna periood ideest raamatu valmimiseni oli üsna pikk ja tüütu (tüütu selles mõttes, et suur osa raamatust valmis suvel), siis tänan T. H-d ja P. A-d innustava töö- ja elukeskkonna võimaldamise eest!

 

ARTIKLID:

 

„Vaat kus lugu?!“

Anneli Saro

Sirp, 7. detsember 2007

            Loodan, et soliidne sinine raamat, mille kaanel punktvalguses „Isiklik teater”, on jõudnud poelettidele. Autoritena on kirjas Rait Avestik & Co. Kohe alguses võib ausalt tunnistada, et kuigi tegemist on nn juubeliväljaandega, siis sisuliselt on see tõsine ja missioonitundlik ajalooraamat, kus püütud jäädvustada VAT-teatri 20-aastast tegevust.

Tunnen Rait Avestikku juba pikemat aega kui perekonnasõpra ja kolleegi, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimeest. Noores lennukas mitmekülgsete huvidega mehes oli raske aimata dokumentidesse sukelduvat ajaloouurijat. Tõsi, oma bakalaureusetöö põhjal kirjutas Avestik raamatu „Eesti lasteteatrid”, mis ilmus aastal 2003. Avestik on korduvalt kinnitanud, et tema missioon teatrielus on hoida eesti lasteteatrit oma isalikult karmi, kaitsva ja julgustava pilgu all. Sidemed VATiga saidki alguse huvist lasteteatri vastu. Kuna olen näinud Avestikku pidevalt luusimas nii vatikate kui rahvusraamatukogu teatrisaali ligiduses, siis ei mõjugi raamatu pealkiri pelga egotrippamisena, vaid peaaegu armastusavaldusena. On muidugi teisigi tõlgendusvõimalusi: kuna Väike Aga Tubli Teater on algusest peale deklareerinud, et kasvatavad endale publikut, siis võib Eestis ju üsna palju olla selliseid Avestiku-suguseid, kes julgevad VATi oma isiklikuks teatriks nimetada.  

            Raamat ise tekitas minus pisut vastuolulisi tundeid. See on jagatud kolme ossa: ajalugu, loominguline ülevaade ja retseptsioon ning lisad. Loogiline!

Nii eessõna kui ajalooline ülevaade panid imestama, kas tõesti on Avestiku arvutist välja voolanud peaaegu vanamoodsas žanris teaberaamat. Sellisel kuivalt nentival stiilil on muidugi oht muutuda pikapeale nahkseks, kuid kogu raamatut elustavad maitsekas koguses teatraalide ilukirjanduslikumat ja isiklikumat laadi meenutused. Pean ütlema, et üldiselt on näitlejate-lavastajate intervjuude avaldamine kõikvõimalikes väljaannetes ületamas juba taluvuse piiri. Intervjuud pole iseenesest midagi halba, aga sada juhuslikku intervjuud ei korva siiski üht arukat sünteesi. Ja sünteesitaotlust võib „Isiklikus teatris” selgelt näha. Samal ajal jooksevad lugeja silme ees nii teatrisisene ehk tegijate kui ka -väline ehk vaatajate vaatepunkt. Kusjuures tegijate (Riho Västriku, Aarne Mägi, Margo Tederi, Bengt Anderssoni, Markus Zohneri, Mart Kivastiku jt) kirjutised (mitte intervjuud!) on selles raamatus heldimapanevalt südamlikud ja nõtkes stiilis. Sõnade taga võib aimata siirast armastusavaldust VATile.

Peatükis „Loominguline ülevaade ja retseptsioon” jagab Avestik VAT-teatri loomingu nelja perioodi (mis ma pisut ümber sõnastan): katsetava tudengiteatri aeg (1987–1991), ringireisiva lasteteatri aeg (1992–1996), professionaliseerumise ja välisfestivalitsemise alguse aeg (1997–2000), institutsionaliseerumise ja rahvusvahelise koostöö aeg (2001–2007). Üks kommentaar: uus trupp moodustus ning koostöö proffidega algas juba aastal 1996, nii et kolmanda loomeperioodi piiri võib ettepoole nihutada.

            Kahjuks koosneb see väga paljulubavalt alanud peatükk peamiselt pikematest ja lühematest teatrikriitika väljalõigetest. Autor on siin enamasti loobunud kommentaaridest ning jäänud lootma, et kokkukorjatud lõigukesed kõnelevad iseenda eest ning lugeja koob neist tükikestest oma narratiivi või diskursuse. Usun, et keti (narratiivi kujundlik vaste) või vaiba (diskursuse kujundlik vaste) kudumine on komplekssete nähtuste mõistmiseks siiski vältimatu mõtteoperatsioon. (Seda isegi nn mittenarratiivse teatri, nt Kolditsa „Prohveti” puhul.)

            On lõbus paradoks, et Avestikuga pikemalt koos istudes satume varem või hiljem eesti teatrikriitika taset kiruma, muretsedes just selle pärast, millise olematu või ebaadekvaatse pildi see praegusest teatrist tulevikus jätab. Ja nüüd siis langes autor ikka sellesse paratamatuse ja pisut ka mugavuse lõksu, et ehitas oma peamised argumendid üles teiste arvamuste telliskividega. Ma ei tea, kas Avestik on nii hoolsalt sõelunud, aga raamatust jääb mulje, et eesti teatrikriitika on täitsa tihe ja tasemel: tähelepanu pööratakse ka väiketeatritele, lastelavastustele muidugi vähem, vaadatakse tähelepanelikult ja kirjutatakse elavalt.

Materjali hulgast tulenevalt muutuvad lavastuste käsitlused järjest pikemaks ja põhjalikumaks: selgelt on näha, kuidas ja millega VAT Eesti meediamaastikku sisse sõidab. Veduriteks olid selles protsessis Agur ja Karusoo oma lavastustega ning nende järel tuli rida välismaalastest lavastajate töid. Teostust ei hinnatud nende lavastuste puhul ehk alati sajaprotsendiliseks õnnestumiseks, aga teemad ja lähenemine on intrigeerinud. Teine võimalus meediasse pääseda on igasugused preemiad, mida ei maksa muidugi üle tähtsustada, aga tihti toimivad need nagu õli, s.t igale mehhanismile pisut erinevalt, aga üldiselt tuleb kasuks ikka.

            Kuigi Avestik on raamatu tõesti loogiliselt ja huvitavalt struktureerinud, siis meediakajastustes on jäänud Toikka lavastused ja kogu programmiline töö siiski varju. Tiina Rebane ja tema seitse ametit teatri näo kujundamisel ei tule samuti jutuks, kuigi tegijad mainivad mitmel korral, et teater on püsinud just paljuski Toikka ja Rebase initsiatiivil. Ja miks pole sõnagi juttu teistest VATi kepsudest ja kolvikestest? Väga inspireeriv on VATi lavastuste täielik nimekiri, sest see tekitab päris palju küsimusi. Mida tähendab lausung „muusika ansamblilt „Pantokraator”” või „Tunnetusüksus” või „Seitsmes meel”? Kas lihtsalt seda, et nende helisalvestisi kasutati muusikalise kujundusena või oli tegemist koostööga? Jääb mulje, justkui oleks tegemist elava muusikaga etendustega. Kes/kus on helilooja Rivo Laasi, kes VATile on pidevalt muusikat kirjutanud? Ja kunstnik Karmo Mende? Või näiteks, mis ikkagi juhtus nende Marika Vaariku Anouilh’ lavastustega, millest ühte mängiti isegi Eesti Draamateatri suures saalis, ja mõlemat vaid üks kord?

            VAT-teatrist saab kirjutada igasuguseid lugusid. Saab kirjutada hollywoodlikult/luterlikult: kuidas algus oli vaene ja raske, aga töökas ja edasipüüdlik inimene jõuab ikka omadega mäele, nii et lõpuks hakkasid tulema ka tähelepanu, tunnustus ja raha. Avestik pole oma raamatus musti värve eriti kasutanud, on rõhutanud rohkem positiivset, ja ehk ongi parem. Ajaloolises ülevaates rõhutatakse pidevalt preemiaid ja kutseid festivalidele, retseptsiooni peatükis on kriitilist kriitikat nagu näpuotsaga soola, kuigi VAT-teatri elu ja renomee pole olnud probleemitu. Pisut oli hullumeelsetest algusaegadest juttu näiteks Marika Vaariku intervjuus 3. novembri Arteris.

            Mul isiklikult on kahju, et Avestiku eesmärk on olnud teha objektiivne ajalooraamat, õnneks küll mitte klantsraamat, ning et ta on lasknud endal rääkida küll kriitikuna (ajaleheväljalõigete kaudu), kuid mitte VATi sõbra ja analüütikuna. Tean, et tal on selles asjas palju huvitavat ja mõtlemapanevat öelda. Mul on kahju, et Toikka, Rebane ja kogu meeskond on jäänud lugejale kaugeks, et nende kogemus ja üldistus tööst sellises eraalgatuslikus väiketeatris nagu VAT jäi nende kaante vahelt välja. Sest mõelda, millist unikaalset elu nad on elanud!

“Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

Posted on by

Kirjastus Tänapäev, 2009

Keeletoimetaja Maie Mägi, kujundaja Andres Tali. Kõvakaaneline, 338 lehekülge, mõõdud: 143×215. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Saadaval raamatupoodides Apollo ja Rahva Raamat. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

 

Raamatu eessõna:

Peale Urmas Kibuspuu surma kutsus Reet Neimar ajakirjas Teater.Muusika.Kino (1985/11) oma põhjalikus järelhüüdes üles Urmase kolleege, et need võiksid nüüd hakata kirja panema omi mälestusi Urmasest. Ning küsis retooriliselt – kes hakkab neid koguma meie igapäeva non-stop’is?! Teda ennast kohustas pika ja põhjaliku essee kirjutamiseks „lisaks sõbratunnetele ka teatriajaloolase- ja toimetajaamet“. Esseest, mis on täielikult ka siin raamatus olemas, on möödunud pea 25 aastat. Miks Kibuspuust pole varem midagi põhjalikku ja teda ning tema loomingut koondavat ilmunud, ei oska öelda. Aeg teeb aga (mäletamisega) oma töö. Kui palju on selle raamatu sisu mõjutanud see, et ka neid „kirjapandud mälestusi“ sõpradelt ja kolleegidelt pole, ei oska samuti öelda. Kuid on iseenesestki mõistetav ja mida kogesin Urmase kolleegidega rääkides, et aastakümnete tagant mäletada näitlejatöö peeneid nüansse ja muud taolist, on äärmiselt raske või võimatugi. Kuna Kibuspuu oli eriline inimene ja näitleja ning tema varajane surm mõjus sellevõrra rõhuvamalt, on isegi mõistetav, miks tema tuttavatel-kaasaegsetel oli seda tööd võib-olla raskem ette võtta. Selles mõttes on siinkirjutaja (nii õnneks kui kahjuks) nö tabula rasa.

Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953 – 1985) on üldjoontes tavapärane isiku eluloo ja loomingu jäädvustus. Meelelahutuslike ja intervjuupõhiste elulooraamatute kõrval võib käesolev raamat tunduda võib-olla (kellegi jaoks paraku, kellegi jaoks õnneks) mõnevõrra akadeemilisena, milles rõhk pigem näitleja-isiksuse portreteerimisel ja loomingulise kulgemise märgistamisel kui elu(viiside)s urgitsemisel. Kui ka lugejale nii tundub, on kõik korras – selline rõhuasetus on ka raamatu autoril-koostajal eesmärgiks olnud.

Tajugem raamatus eelkõige kolme osa. Esimeses tutvume Urmase kujunemisega, jõujoontega, mis teda ümbritsesid lapsepõlves nii kodus kui koolis. Lähem vaatlus on lavakunstikateedri 7. lendu, mille olulisust nii Kibuspuu kui teatriloo kontekstis ei saa alahinnata.

Teises osas – „Kips“ (Kibuspuu tuntud hüüdnimi) – on püüd visandada portree Urmas Kibuspuust kui inimesest, isiksusest ja näitlejast. Kuna siinkirjutaja pole Urmas Kibuspuud vahetult (näiteks teatris „siin ja praegu“) tema elu ajal näinud (põhjuseks ühe surma- ja teise sünnidaatum), siis räägivad Kibuspuust tema kaasaegsed, kaaslased, kolleegid ja sõbrad. Selle osa „mitte lahtikirjutamine“ on olnud eesmärgipärane, sest soov on püüda edasi anda portreteerijate mingeidki emotsioone, mis tuleksid portreteeritavale „kasuks“ ja mis omakorda lisaksid raamatu üldilmele mahlakust. Kaaslaste asjakohaseid meenutusi saame lugeda terve raamatu ulatuses. Märkima peab ka tõsiasja, et paljud intervjueeritavad iseloomustasid Urmast üsna sarnaselt, mis on ka loomulik. Korduste vältimiseks olen mingi kirjelduse või hinnangu – a’la „ta ei öelnud kunagi kellelegi halvasti“ – alles jätnud ainult ühe või kahe intervjueeritava „arvele“.

Põhimõtteliselt võib peale kahe esimese osaga tutvumist (ainult) lihast ja luust inimeste iseloomustustest ja nende käikudest huvituv lugeja lugeda raamatu läbiloetuks. Kuigi järgnevasse, 3. ossa, on paigutatud võib-olla raamatu olulisim ja väärtuslikem info – valitud Urmase kirjad ja kirjakatked, on see osa küllaltki loominguspetsiifiline ja loodetavasti võimalikult põhjalik näitleja loometeekonna vaade-jäädvustus-kirjeldus-tutvustus.

Kolmas osa on selle jäädvustus, mida saab jäädvustada. On keeruline või isegi võimatu „jumalalt saadud annet“ kirjeldada või sellest kirjutada. Küsimus on rentaabluses, Kibuspuu tegemistest on möödunud ikkagi ümmarguselt 25-35 aastat. Sel põhjusel on tema lavatööde „jäädvustamine“ meenutajate mälu ehk mäletamise tõttu problemaatiline ja see on ka normaalne. Sestap on arusaadavatel põhjustel raamatus vähem emotsioonide, näitlejameisterlikkuse kirjeldamist. Umbes samal põhjusel pole raamatus ka suures koguses naljalugusid Kibuspuuga, sest kogu nali seisnes hetke situatsioonis, mille kirjeldamine kirjalikult on kasutu.

See osa on jaotatud üheksasse peatükki ehk hooaega, sest just nii palju jõudis Kibupuu kutselise näitlejana tegutseda. Vaatlen 9 hooaega kronoloogiliselt, üheeagselt teatri-, tele- ja filmitöid, mõnevõrra ka esinemisi raadios ja „haltuuralavadel“. Näeme hämmastusega, kui palju jõudis Kibuspuu korda saata napi 10 aastaga. Ja paraku tuleb ka tõdeda, et mitte iga ettevõtmine polnud tema ande vääriline.

Mõne lavastuse või teletöö „nihkumisele“ eelmisse või järgmisse hooaega pole mõtet tähelepanu pöörata, oluline on üldine kronoloogiline kulg. Kui selle osa läbimine tundub lugejale küllaltki tempokana, siis on ka selle tundega kõik korras. Meeletu kiirusega kulges ka Kibuspuu. Nagu juba mainitud, pean raamatu väärtuslikumaks osaks Urmase kirju. Tegemist on Urmase ja tema õe Merikese kirjavahetusega ning selle raamatu kontekstis saame ainult õnnelikud olla, et Merike 1981. aastal Soome kolis ning tekkis kirjavahetus. Avaldamiseks sobivad kirjad ja kirjalõigud valis välja Urmase õde ise, raamatus on need trükitud kursiivis.

Ilmselt märkab tähelepanelik ja lobedat lugemist hindav inimene, et peatüki „9 hooaega“ lugemine ei kujune eriti lobedaks. Muuhulgas võib selle põhjuseks olla see, et autor on kasutanud lavastuse või rolli kirjeldamiseks tolleaegseid arvustusi, neid, Urmas Kibuspuu kontekstis asjalikemaid, põhjalikemaid ja ilmekamaid, lahti ja läbi kirjutamata. Veel enam, mõni arvustus on siin raamatus lausa pika tsitaadina. Peale selle, et näitlejat ja lavastust tuleb vaadelda tema omas ajas, sisaldab teatrikriitika kui üsnagi „kaduva kunsti“ tsementeerimine raamatusse ja raamatu abil õilsat ja säilitavat iseloomu ja eesmärki. Filmidest ja telelavastustest lugemisel pole ilmselt probleem kõrvale vaadata vastavat salvestust. Siiski on sujuvuse eesmärgil kõrvaldatud tekstist palju nimelisi ja numbrilisi andmeid, mille leiab rollinimekirjadest raamatu lõpus.

Kodu ja perekonda-suguvõsa ning ka kooli puudutav informatsioon pärineb Urmase emalt Helju Kibuspuult, õelt Merikeselt ja vend Markolt. Perekonnalt pärinevad ka siinkirjutaja poolt mahapildistatud joonistused ja maalid. Fotod pärinevad Helju Kibuspuult, Kalju Orrolt, Teatri- ja Muusikamuuseumist,ETVfotoarhiivist. Mängufilmide tutvustused on pärit Õie Orava raamatutest „Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947 – 1976“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003 ja „Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977 – 1991“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004. Ülejäänud infoallikad on kasutatud materjalide nimekirjas.

Tänan igakülgse abi eest Urmas Kibuspuu perekonda, kõiki vestluskaaslasi, Draamateatri kirjandustoa töötajaid, Pille-Riin Purjet, Kalju Orrot,ETVvideo- ja fotoarhiivi töölisi. Olen tänulik ka oma sõpradele ja kõrvalseisjatele nähtava ja mittenähtava toetuse eest. Nagu ka Reet Neimarile, kelle käest sain telefoni teel kasulikke vihjeid ja soovitusi. 2008. aasta suvel jõudsime kokku leppida ka enam-vähem konkreetse aja pikemaks jutuajamiseks, mis aga ei jõudnud paraku enam toimuda…

Kibuspuu suurim sõber oli Jüri Krjukov. Kui üks sai mingi filmirolli, siis muretses ta sellepärast, et sõber ka kuidagi saaks. Kui üks sai teenelise kunstniku nimetuse, tekkis mure kohe teise pärast, et kuna sõber siis saab. 2004. aastal ilmus Pille-Riin Purje pikaajalise töö tulemusena raamat Jüri Krjukovist…

***

            Kuidas vaadelda Kibuspuu loomingut? Kui vaatame tema rollide nimekirjadele, siis ei teki nagu küsimust – ta jõudis väga palju teha ja seda vaatlemegi. Arvestades aga tema raskesti mõõdetavat ja kirjeldavat näitlejaannet ja -olemust ning seda, et ta lahkus oma tee alguses, ei tohiks väga vägivaldselt mõjuda kõhklus – kas saame Kibuspuu tegevusele vaadata kui tervikule või millelegi, mis pooleli jäi, mis jäi poolikuks?! Kas poolikut tööd saab ja on õigustki üldse arvustada? Selles mõttes ei saa kahtluse alla seda ja a r v u s t a d a Kibuspuu valikuid ja soove, soove tegeleda erinevatel „rinnetel“, tegeleda tõsise teatriloome kõrval kerglase meelelahutusega. Võimsa ande „raiskamisest“, millest ka siin raamatus juttu tuleb, on ikka seoses Kibuspuuga räägitud. Televisioon versus teater. Kuid just loometee äkilise katkemise tõttu on jutud „enda peenrahaks vahetamisest“ kummalised ja lühinägelikud.

Kui Kibuspuu oleks teadnud oma elu täpset kestvust, siis võib-olla tõesti oleks nii mõneski projektis osalemine paistnud aja ja ande raiskamisena. Suure ande ja töövõimsusega noor näitleja, nõutud nii teatris, raadios, teles kui ka estraadil, on žanritevahelises liiklemises iseenesestmõistetav. Teada on ka see, et kergem estraadielu hakkas Kibuspuudki väsitama. Ja nagu teame, hakkas Kibuspuu koostöö Mikiveriga väga klappima. Rolliloomes hakkas kaasa rääkima elukogemus.

On räägitud „sajandi eredaimast tähest Eesti teatris“. Siinkirjutaja soovib küll viimane olla, kes selle väite suhtes skeptiline on, kuid siin on siiski üks nüanss. Selles hästikõlavas ja uhkes hinnangus (mille kodutekst raamatu lõpus) on sees mingi avansiline mõõde, mingi maagiline „kui“, mingi võimalus, mis iialgi ei saa võimalikuks. Mis oli just võimalikuks saamas… See hinnang sisaldab endas unistust, mõtlemist sellele, mis Kibuspuust o l e k s  v õ i n u d  s a a d a. Mõtleme sellele, mis temast ei saanud, mõtleme sellest, mida ta ei jõudnud teha. Millised eeldused! Ja siis – milline raiskamine katkestamise pärast. Igal juhul sajandi üks eredaimaid tähti, aga kas me tegelikult jõudsime osa saada tähe eredusest… Meil on pigem usk sajandi eredaimast tähest, mitte kogemus. Sellest on kahju, aga see ei vähenda Kibuspuu suurust.

Permanentselt oma töödes kahtleval ja kriitikat ootaval Kibuspuul jäid sõna otseses mõttes mitmed tööd pooleli. Ise loobus ta (mida tuli väga harva ette) osalemisest Ago-Endrik Kerge lavastatud muusikalis „Kabaree“ teatris Estonia. Kavalehel on ka Kibuspuu nimi ja isegi üks foto temast rollis. Samuti pidi ta mängima Raivo Trassi lavastuses „Isad ja pojad“, kuid esietendus toimus Draamateatris juba teise näitlejaga. 1984. aastal oli Ago-Endrik Kergel soov teha „Tõe ja õiguse“ põhjal film. Soovi ühtedeks tekitajateks olid Kibuspuu ja Krjukov, kes pidid mängima vastavalt Pearut ja Andrest. Mõlemad olid just õiges vanuses, nii nagu Tammsaarel kirjas. Moskvast filmitegemiseks luba ei saadud ja nii läks Kerge peale Kibuspuu surma Vanemuisesse ja tegi seal teatrivariandi „Aeg tulla, aeg minna“ (1986). Kergel oli ka plaan Kibuspuud rakendada Eesti Telefilmis 1985. aastal esilinastunud „Kahe kodu ballaadis“. Algselt pidi vana seppa mängima Aare Laanemets, siiski tuli see osa Kergel endal teha. Laanemets mängis siis seda osa, mis oli mõeldud Kibuspuule.

Mõnevõrra paradoksaalsena kõlab Peeter Simmi üks mõte meie vestlusest, et „Kibuspuu fenomen oli selles, et talle ei saanud pakkuda kõrvalrolli, ta tõmbas ekraanil tähelepanu endale. Nagu vitraažis: kui on ilus vitraaž ja valgus paistab läbi ainult ühest kohast, siis on selge, et meie tähelepanu jääb sinna, kust valgus läbi kumab.“ Hästi öeldud, aga kui heidame pilgu Kibuspuu filmi ja ka kasvõi teatrirollidele, siis mida me t e g e l i k u l t näeme? Tuleb leppida tõsiasjaga, mida on ka Kibuspuu teatrikolleegid täheldanud, et sellisele natuurile oli väärilise rakenduse leidmisega nii lavastajatel kui režissööridel raskusi.

Kibuspuu justkui sündis kusagilt mujalt oma perekonda. Kuigi elupaiga „valik“ oli väga õnnestunud, tegi ta siiski oma asjad seal kiiresti ära ja liikus tagasi, edasi, mujale või ära. Ilmselt pole kohatu Kibuspuu elule mõeldes kasutada metafoori „säraküünal“. Kiirus ja sära lühikese elu kontekstis paneb mõtlema teemadele või asjadele, millele ei oska teaduslikku vastust veel anda. Peale oma surma oli ta tihe külaline oma elavate sõprade unenägudes, ilmutades end isegi ka päise päeva ajal, nagu on Ain Lutsepp kogenud.

            Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme me tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas. Mõnede inimestega on niimoodi, et nende olemasolu on olnud sedavõrd oluline, et nende „paljaks kiskumine“ on tänases päevas sobimatu. Aga oleks väga põnev, kui Urmas viibiks ise siin ja praegu. Võib-olla viibibki ja naerab oma naeru…“

Küllap viibib ja naerab. Ja jääb ka tänases päevas tänu oma kolleegidele, sõpradele, kaaslastele ja ka siinkirjutaja otsustele turvaliselt kaetuks.

Tallinn – Tartu, 2008 – 2009

 

ARTIKLID:

 

TEOD: Rait Avestik, teatriloolane ja -kriitik

Küsinud Margot Visnap

Sirp, 4. detsember 2009

 Eile esitleti Eesti Draamateatris sinu raamatut „Urmas Kibuspuu. 31 aastat”. Kuis tekkis idee Kibuspuu 31 eluaastat raamatuks kirjutada ja kaua aega teemaga läks?

Kirjastus Tänapäev tegi mulle ettepaneku 2007. aastal, kui lõppes meie üsnagi edukas koostöö Salme Reegi raamatuga, mille toimetaja olin. Meelitati edasisele koostööle ja pakuti välja kirjutada Urmas Kibuspuust. Sekund hiljem tundus  see väga minu mõte olevat ja 2008. aasta alguses hüppasingi üsna tundmatus kohas vette. Liiatigi tundus kohatu, et sellisest näitlejast pole mitte midagi kirjutatud (peale Reet Neimari pika ja põhjaliku järelehüüdeTMKs pärast Kibuspuu surma).

Sa vist pole Urmas Kibuspuud elavana teatrilaval näinudki. Kuidas ületasid selle barjääri – kirjutada ju ikka veel tänasesse teatrikultuuri kuuluvast isikust, kelle lavaloomingust  vahetult osa pole saanud?

Kibuspuud pole ma näinud jah. Erilisi barjääre ei mäleta, võib-olla aitas ka tõsiasi, et raamatu kirjutamise idee tekkimise ajal olin peaaegu sama vana kui tema siit ilmast lahkudes. Ühelt poolt tundus ja tundub ta suurena, võib-olla kaugenagi, teiselt poolt aga lihtsa ja kamraadina, kui end sinna aega mõelda. Kuna ta on tõesti üsnagi tugevalt tänases ja ilmselgelt ka homses kohalikus kultuuripildis olemas, siis painas mind sellevõrra  suurem vastutuskoorem. Aga kuna mul polnud tema tegemiste kohta midagi isiklikust vaatevinklist kirjutada, siis kadus ka see barjäär, mis võib autori ja materjali vahel tekkida. Niisiis sain Kibuspuule läheneda rahulikult, puhta lehena ja kaine peaga, kõrvaltvaatajana, kuid ka sõbraliku kaasaelajana ning selliselt platvormilt kirjutades oli lihtne pühenduda olulisele.

Kes raamatus sõna saavad ja kuidas kujunes meenutajate valik?

Sõna said need, kes olid tema sõbrad, lähedased ja kolleegid. Sõna sai loomulikult osa neist, loodetavasti olulisim osa. Paraku on mitmed  inimesed surnud, kes oleksid olnud väga head meenutajad. Ja paraku mõni inimene ei rääkinud, kes siiski oleks võinud. Vestlesin peaaegu 30 inimesega, kes katsid oma meenutustega nii lapsepõlve, õpingute aja kui ka näitlejatöö. Raamatu võib põhimõtteliselt jagada kolmeks osaks: esimene algab surmaga, on elu algusaastatest kuni lavakunstikooli lõpetamiseni; teises osas „Kips” olen püüdnud meenutajate abiga luua portree Kibuspuust – inimesest, isiksusest,  näitlejast; kolmas osa on tema loomingu ülevaade üheksa hooaja kaupa, kus lugeja liigub mööda tema tegemisi teatris, teles, filmis ja mujal. Väärtuslikud on ka Kibuspuu õele saadetud kirjad, kus ta räägib oma tööst ja natuke ka elust.

Kuidas iseloomustad Urmas Kibuspuud kui  näitlejat-loojat, kellega said raamatut tehes nii või teisiti tuttavaks.

Lihtsa ja tavalise inimesena mõjub ta oma headuses eeskujuna, ärgitab paremaks inimeseks saama, kuigi ja õnneks polnud ta ju mingi pühak. Looja loomupäraselt, pidevalt endas kahtlev ja sisemiselt plahvatlev (kui võimalus anti) jõuliselt habras näitleja.

Praegu, eriti jõulude eel, tuleb igat sorti biograafiaid ja memuaare nagu Vändrast saelaudu. Kas oled pisut ärevil ka, et Kibuspuu raamat paljude kommertsimaiguliste elulugude vahele äkki ära kaob?

Olen positiivselt ärevil, sest teoreetiliselt peaksid need pikaleveninud intervjuud ja lõputud pajatused oma eraelust Kibuspuu raamatu just esile kergitama. Sest see raamat on inimesest ja loomingust, mitte tema eluviisidest. Kuna Kibuspuu raamat on muu hulgas ka andmekandja, siis on seda põhjust kätte võtta ka paarikümne aasta pärast. Aga kuna elulooraamatu mõiste on tõsiselt ära lörtsitud ja see on pigem juba sõimu- või ähvardussõna, siis olen küll ärevil, sest ka minu  raamat liigitub ju selle sõna taha.

 

„Geeniuse lühikeseks jäänud näitlejatee“

Margus Haav

Sakala, 11. detsember 2009

Raamatupoodides on kurb vaadata, kui palju kvaliteetset paberit on kulutatud, et muuta trükisõnas surematuks selliseid inimesi, kes tulevad ja kaovad kiiremini, kui vahetuvad aastaajad.
Ei tea, kas põhjus oli aukartus Urmas Kibuspuu raskesti sõnastatava ja hämmastava ande vastu, kuid ligi veerand sajandit mulla all lebanud mehe biograafiat tuli oodata väga kaua.
Urmas Kibuspuu (1953—1985) on oma lühikeseks jäänud elust hoolimata eesti kultuuri mineviku, oleviku ja tõenäoliselt ka tuleviku lahutamatu osa. Tema elulooraamatu kirjutamise enda peale võtnud teatriloolase ja -kriitiku Rait Avestiku ülesanne oli aukartustäratav ning õnneks on autor sellest endale täiel määral aru andnud.
Raamat, mis oleks kohati kindlamat toimetajakätt vajanud, on ennekõike väärtuslik andmekandja. Rikkalikku pildimaterjali näeb enamik esimest korda.
Kibuspuud on teenitult nimetatud sajandi eredaimaks täheks eesti teatris. Raamat avab selle andeka inimese perekonna, kolleegide ja lähedaste mälestuste kaudu.
Milles siis õieti väljendus Urmas Kibuspuu anne? Tema kunagine hea sõber Ivo Linna võtab selle kõige tabavamalt kokku: «See oli mingi fluidum, see oli sisemine energia, mida Kibuspuu oskas nii võimsalt välja paisata.»
Praegune põlvkond teab seda õrna, kuid jõulist näitlejat eelkõige aegumatutest telelavastustest «Kuulsuse narrid» ja «Pisuhänd». Mõneti on kahju, et enamik mäletab teda koomikuna. Mitte et naljategemine oleks midagi teisejärgulist, vastupidi, naljategemine on tõsine kunst. Kibuspuu lummus ja sarm olid vapustavad ning tegelikult ei olnud rolli, mida ta poleks suutnud mängida. Ta oli ühtviisi usutav nii draamas kui komöödias.
Ain Lutsepp on öelnud: «Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks, ent Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.»
Reet Linna küsib raamatus, kas on üldse võimalik kirjeldada Kibuspuu-laadset näitlejatööd ja kuidas seda teha. Ta vastab ise: «Ilmselt aga parim, mida 25 aastat peale näitleja surma saame lubada, on sõprade, kolleegide ja kaaslaste mälestused, killud ja fragmendid.»
Nii ongi. Ei tea, kui palju on neid, kes suudavad saata igaviku radadelt oma kunagisele kodumaale ikka veel nii palju headust ja soojust ning muuta kõiki seeläbi pisutki paremateks inimesteks.

 

„Urmas Kibuspuu lühike elu väärib pikka kroonikat“

Andres Laasik

Päevaleht, 11. detsember 2009

Rait Avestiku raamat „Urmas Kibuspuu. 31 aastat” räägib näit­lejast, kes jõudis oma tööd teha vaid kümme aastat. Ent ta jättis endast maha legendi, mis on suurem ja tähendusrikkam kui mõnelgi pikkade elu- ja tööaastatega tegelasel. 

See legend seab raamatule ja ka Urmas Kibuspuu eluloole raami, mis vahel mõjub ahendavalt. Tegemata rollide teema tekitab tausta, mis juhib tähelepanu tehtutelt kõrvale. Ega Rait Avestiku raamatust ei tulenegi, et Kibuspuu jõudis vähe. Kui näitleja andis oma elu jooksul Piibelehe ja Saalepi rolli, mis jäävad teatrilukku, on seda juba väga palju.

Raamatulehtede vahelt astuvad välja Kibuspuu mängitud rollid, nii nagu neid kirjasõnas tagantjärele saab esitada. Et minevikku hajunud näitlejatöö sõnadega seletamine on vähe tänuväärne ja üliraske, siis on raske siin midagi ette heita või õpetlikku lisada. Igatahes saavad raamatus esile toodud rollid hakkama sellega, et kougivad allakirjutanu mälusopist välja nähtud Haroldi, Osricu ja Sasoni lavastustest „Harold ja Maude”, „Hamlet” ja „Süütute aeg. Süüdlaste aeg”. Ja ka need lavastused on oma kunstilise koe käsitlusena meeles adekvaatselt, ainult et laiem tähendus kipub minevikku kaduma.

Vanades tähendustes tuhnimine on üldse raske töö. Sestap ongi Kibuspuu-raamatu kirju­ta­nud Avestik maadelnud rohkesti küsimusega, miks Kibuspuust sai Kibuspuu, noor näitleja, keda paljud teadsid ja hindasid. Rahva lemmik.

Raamatust leiab ka vastuseid. Osa Kibuspuu populaarsuse seletusi on seotud näitleja tööga laiatarbemeedias, sellega, et sedagi tööd sai tehtud pingutades. Ka kireva uusaastakava nalju tehti täie tõsidusega, nii et need jäid meelde ja tähendasid inimestele midagi, olgu pealegi saate sisuks pila ja naer.

Ja ikkagi, miks just Kibuspuu? Ilmselt on olemas ka mingi põlvkondlik fenomen, nii nagu hiljem sattus ühe teise põlvkonna fookusse Jan Uuspõld. Kui mingil ajal on üks või mitu näitlejat ühe põlvkonna jaoks need poisid, kelle nägu ja olemine väljendab midagi olulist, siis mis äratundmine see on ja kuidas ta toimib? Televisioon on vajalik kommunikatsioonivahend, kuid on olemas ka näitleja olemus, mingi põhjus, miks just nende inimeste naljad tekitavad äratundmise ja käivitavad kollektiivse alateadvuse. On näha, et autor jõuab nende küsimusteni, kuid kõiki vastuseid ta anda ei oska.

Teine asi on teatritöö

Natuke rohkem oleks raamatus või­nud olla ajastut, mis noort näit­lejat ümbritses. Seda Ees­tiNSV-d, kus elavad noored inimesed oota­sid telesaateid „Ilupaviljon” ja „Iluvarietee”, millega Kibuspuu ja Krjukov rahvast naerutasid. Ka aastad 1976–1985, mil näitleja Urmas Kibuspuu töötas, polnud ju lineaarselt ühesugused.

Kuid raamatust võib selline mulje jääda. Inimeste lootused-ootused muutusid. Muutus ühis­kondlik õhkkond, mis sõ­nades on abstraktsioon, kuid Ki­buspuu-suguse tundliku näit­leja jaoks tõsiasi, millega ta iga päev kokku puutub.

Huvitaval kombel tuleb side ajastuga paremini esile Ivo Linnalt saadud mälestustes-kommentaarides. Ehk siis inimeselt, kes ei olnud ise otseselt teatriga seotud.

Lõppude lõpuks on Avestiku raamat loodud ausalt, sõna saanute jutust ja faktidest kerkib tohutu hulk kilde 1970. ja 1980. aastate elust ja Urmas Kibuspuust selles. Nendes kildudes orienteerumine on jäetud lugeja teha ja see ei ole sugugi lootusetu ette­võt­mine.

Sissejuhatuses arvab Avestik oma töö akadeemiliste valdkonda, mis ei tähenda, et seal puuduks uuritava objekti isiklik elu. Seda on vajalikul määral, et tekiks inimese kuju, karakter. Inimesest jääb alati midagi ka saladuseks. Eriti veel siis, kui minnakse hauda liiga varakult.

 

RAAMAT: Rait Avestik “Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

Blogi: http://veraprima.wordpress.com

Oli kaunis juunikuu päev. Me olime koolimajas ja pidime kohe -kohe hakkama kirjutama lõpukirjandit. Me oli 18aastased, idealistid, natuke sinisukad. Ja siis jõudis meieni teadmine, et Urmas Kibuspuu on surnud. Ma ei mäleta, kes selle teate tõi, kust pärines info. Aga ma mäletan seda hetke, kuidas aeg peatus, tolmukübemed jäid õhku seisma ja hing karjus selles vaikuses. Hetked hiljem olin ma juba kirjandilaua taga ja kirjutasin vihaselt noorest ja vihasest Majakovskist. Me olime 18aastased.
Sellised hetked sööbivad igaveseks su emotsioonide baasi.
Muidugi olime me idealistid. Muidugi tundusid teater, luule, kultuur meile tunduvalt kesksemate eluliste tähendustega…oli üks teine aeg, me ise olime noored ja meil ei olnud veel  lapsi, laene ega liisinguid.
Urmas Kibuspuu surm tundus tollal nii ilmvõimatu, ülekohtusena. Nii lihtsalt ei saanud maailmas asjad toimuda. Klassikud surevad riiklikke autsuavalduste saatel 90ndates?!? Me olime idealistid ning me ei tahtnud teada, et elus ootab meid veel palju selliseid hüvastijätte ees.
Miks ma seda pikka eellugu siin kirjutan. Selleks, et püüda edasi anda, kui oluline oli see töö, mida Urmas Kibuspuu tegi; millise jälje see jättis omaaegsesse noorusesse. Jah, sama Kibuspuu, kellest on noorematele põlvkondadele jäänud eelkõige tema rollid “Kuulsuse narrides” ja “Pisuhännas”. Ometigi on säilinu (estraaditööd, telefilmid) vaid osa Kibuspuu loomingust. ..
Ja nüüd raamatust.
Raamatu väärtus ongi selles, et ta suuresti kirjeldab/jäädvustab  Urmas Kibuspuu töö hooaegade ja rollide kaupa. Lisaks kolleegide ja sõprade mälestusi. See ei ole lihtne pilt-lugu raamat ja pole ka pelgalt  akadeemiline loetelu. See on ühe talendi tööelu ja elu kokkuvõte. Vajalik. Hariv ja säilitav. Mitte, et see ka nüüd, aastate takk, vähendaks seda nooruses emotsioonidesse jäänud kaotusvalu. Ka raamatusse raiutud sõna jääb. Kestab läbi aja ja jutustab lugu tõelisest Näitlejast.

 

„Ime tabamisest. Urmas Kibuspuust“

Gerda Kordemets

Sirp, 26. märts 2010

Olen alati olnud usin biograafiate lugeja. Ütlen meelega „biograafia”, sest kaunist emakeelset sõna „elulugu” ei taha ju enam tarvitada … Pealegi on biograafia siiski täpsem: see tähendab, et tegutsenud on biograaf, uurija, elulookroonik, ning eristab teose memuaaridest või intervjuude stenogrammidest.  Biograafiatest saame lugeda elatud elust, mille erilisus, lisaväärtuslikkus või miks mitte ka õpetlikkus on üldiselt ja objektiivselt selge, olenemata isegi sellest, kas elu on lõppenud või mitte. Lahkunuiga on muidugi lihtsam. Nemad on läinud, ja seda elu enam juurde elada ei saa. Kõik, mis mahub sünni- ja surmadaatumi vahele, omandab seega säilitusväärtuse, on lõpetatud, ainukordne ja püha, on raamatuks  valmis.

Küsimus on vaid vormistamises – kes ja millal? Ja muidugi, kui hästi. Kõige esimene biograafia sattus mulle kätte põhikooli lõpus, ärkava teatrihuvi lainel ja ema soovitusel: see oli 1972. aastal ilmunud Leenu Siimiskeri „Jaan Saul”. Mäletan siiani, milline oli odava paberi faktuur, kuidas tsitaadid olid esile toodud italic’us ehk kursiivkirjas. Kõige olulisem oli siiski 15aastase inimese vapustus tollest surmapitserit kandnud elust.  Jaan Saul, keda ma polnud kunagi tundnud, keda ma polnud isegi laval näinud, oli siis minu kangelane. Etalon, mida tollal veel ise teadmata teatris otsisin. Otsin siiani – mingit ausust, kompromissitut tegemist, haiguseni tundliku südame jäägitut panustamist. Leenu Siimiskeri raamat, õigupoolest sellest saadud emotsioon, on saatnud mind ka kõikide ülejäänud biograafiate lugemisel ja neid on olnud palju. Ja alati, iga uue eluraamatu  avamisel, meenub mulle Jaan Saul. Muidugi, ma pole ammu enam 15 ja naiivselt teatriimesse armunud… Kuid seda, et portreteeritav inimene ulataks mulle läbi aegade ja lehekülgede oma käe, et ma kas või ühel napil hetkel tajuksin tema vaimu imelist puudutust, saaksin osaliseks elus, mis on väärt biograafiat, loodan kogeda iga kord. Tahan öelda aitäh, et raamat Urmas Kibuspuust ON lõpuks olemas. Võib vaielda, kes pidanuks selle kirjutama, kas objektiivne uurija või lähedane tuttav. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Oli kindlasti üks inimene – Reet Neimar, kes ühendanuks endas mõlema poole plussid ja pidanuks selle raamatu kirjutama, aga ei jõudnud …

Rait Avestik, noor teatrikriitik ja -uurija, kes pole Kibuspuud isegi laval näinud, on teinud oma võimaluste piires küllap maksimumi: töötanud läbi hulga arhiivimaterjale, intervjueerinud  paljusid Kibuspuu kaasteelisi teatris, kinos, televisioonis ja elus. Teose põhiosa on jagatud üheksaks hooajaks – täpselt nii palju (õigemini, nii vähe) neid Kibuspuu lühikeses elus oligi. Sellele eelnevad peatükid „Surm”, „Elu”, „VIIlend” ja „Kips”, järgnevad aga „Theodor, Urmas ja Reet” (mis tõmbab kaare Altermannist Kibuspuu kaudu Neimarini) ja „Unenägu” ning hulk lisasid (kõik rollid teatris, teles, raadios,  allikad ja intervjuud). Kahjuks – ja see on paljude nüüdisaegsete biograafiate puudus – pole raamatusse mahtunud isikunimede register. Üks raamatut lugenud tuttav kurtis olevat olnud häiritud, et raamat algas Kibuspuu surma teemaga. Ühelt poolt võib temaga nõus olla – Kibuspuu oli hele ja helge, minagi sooviksin, et raamat kannaks seda edasi, oleks rõõmus ja vabastav kogemus.  Teiselt poolt on sellisele algusele olemas tõsine põhjendus: ei saa ju alahinnata noorelt suremise traagilist pitserit. Lõppude lõpuks on esimene Kibuspuuga seonduv mõte ju ikka tema ülekohtuselt varane minek, alles seejärel tulevad rollid ja muu. Kibuspuu üheksa hooaega on käsitletud ülevaatlikult ja põhjalikult. Üksikasjalikult võtab autor-koostaja läbi roll rolli haaval – arvustused, meenutused ja kõige olulisem –  Kibuspuu enda kirjad õele Merikesele Soome.

Jääb ainult oiata kadedusest, kui palju ilmus tollal kriitikat – on, millele toetuda, kui oma mälestused puuduvad. Kui tuua võrdluseks tänane päev, siis pole üldse kindel, et sellist ülevaadet tulevikus kellegi kohta anda õnnestuks. Jäävad ainult mäletajate mälestused. Aga mälestused, teadagi, on subjektiivsed, korrodeeruvad ja tuhmuvad ajas. Ei tea, kuidas köidavad need kriitikalõigud  nooremaid, kes Kibuspuud laval näinud pole. Minule olid haaravamad osad, mis käisid lavastuste kohta, mille imet olin oma silmaga tunnistanud. Täiesti hämmastaval moel tuli üsna palju tagasi. Elustusid isegi mõned elavad pildid Kibuspuust laval – tema kummastav, teistmoodi olek, hääl ja naer… Jakob Mättikuna, Celestinina, Kubernerina, Inimesepojana. Ühel hetkel hakkas aga raamatu tõhus teatriteoreetiline osa töötama Kibuspuu loo  kujunemisele vastu. Inimene, kes esimese raamatupoole mälestustest hakkas lugejani vaevaliselt läbi murdma, ähmastus kriitikakeelde.  Tõtt-öelda ootasin intervjuudestki enamat. Ikka ja jälle tõdeti, kui kena inimene oli Kibuspuu, kui andekas ja heasoovlik. Ei virisenud kunagi, ei öelnud halvasti …

Kohati oli küll tunne, et raamatu autoril ei õnnestunud intervjueeritavaid päriselt avada. Kibuspuu  oli ometi olemas, oli lihast ja luust – miks teda ennast justnagu päriselt pole siin raamatus? On oluline põhiaines, kiiduväärselt korralikult kaanestatult, kuid elu värvi ja vürtsi, pipart ja soola, jalopenodest rääkimata, siit ei leia. Küllap on autor täiesti teadlikult kõrvale jätnud peaaegu kogu Urmas Kibuspuu päriselu. Muidugi, elulooraamatute kolletav väli hirmutab eemale isegi mõtte kõigest vähegi  isiklikust. Ennekõike kehtib see aga meenutajate kohta … Mida arvanuks Kibuspuu ise? Tema, kes ta elas täisvereliselt, elas liiga kiiresti, tormakalt ja tuliselt? Ma arvan, ta oleks tahtnud lugejani ulatuda, puudutada nii, et sellest jääks eluaegne arm – mis tulitaks ootusest iga viimast kui tulevast biograafiat avades. Tundes küll jätkuvalt suurt tänutunnet kogu selle suure materjali kogumise ja  organiseerimise eest ühtede kaante vahele, jääb lõpuks ikkagi natuke tühi tunne. Eriti tugevalt tuleb see tunne raamatu lõpus, lugedes Reet Neimari 1985. aastal ajakirjas Teater.Muusika. Kino ilmunud järelehüüet. On hea, et see kirjutis on raamatus täies ulatuses taastoodud – rohkem Urmas Kibuspuud, kui selles loos, ei leia täna enam ilmselt mitte kusagilt.

 

Raigo blogi, aprill, 2013

Teatavasti on Eesti raamatuturgu tabanud kaks egiptuse nuhtlust: kokaraamatute ja nn. elulooraamatute tulv. Kui esimene uputus on veel arusaadav ja see pole (enamasti) otseselt kellegile kahjulik (lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks hästi ja/või huvitavalt süüa?) siis teisega on hullem lugu. Lugejale võib jääda mulje, et mälestused ja biograafiad peavadki sellised olema nagu on rõhuv enamik seda saasta, mis NEID riiuleid raamatupoodides looka vajutab. Just sel põhjusel olin ma senini hoidunud ka Kipsist kirjutatud raamatust, mul on endiselt veel liiga hästi meeles, milline õudne haltuura oli Salme Reegi “elulooraamat” või kuidas näiteks Volkonski pealtnäha soliidse autobiograafilise üllitise pooleteist tunniga läbi lugesin. Sest rohkemaks seal teksti lihtsalt ei jätkunud. Aga no OK, Volk ongi ju Volk ja tema saab andeks. 🙂
Muidugi satub õnneks saasta sekka aeg-ajalt ka asjalikke teoseid aga häda on selles, et neid annab jama seest üles leida. Ja kui Kibuspuust kirjutet raamat poleks hiljuti juhtumisi ales olnud (1.70 eurot), poleks ma seda senini ostnud (no ei ole ma raamatukogust raamatuid laenutav inimene, ei ole…). Igal juhul on mul aga nüüd hea meel, et asjad naamoodi läksid, sest see on hea ja asjalik ülevaade (võimalik küll, et “laiade masside” jaoks ehk liiga teatrilookeskne ja see ei ole etteheide!) meie oma näitlejageeniusest ning ta traagiliselt lühikeseks jäänud – vaid üheksa põgusat aastat kestnud – tähelennust siinsel teatri- ning telemaastikul. Soovitan.

 

“Eesti lasteteatrid”

Posted on by

Härmametsa Talu kirjastus, 2003

Keeletoimetaja Luule Epner, kujundaja Aivar Täpsi. Pehmekaaneline, 204 lehekülge, mõõdud: 210×147. Trükitud trükikojas Bookmill. Raamat saadaval Eesti Teatriliidus ja raamatupoes Raamatukoi. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuuriministeerium.

 

Raamatu eessõna:

Raamat “Eesti lasteteatrid” annab ülevaate Eestis lähiminevikus tegutsenud ja praegu tegutsevatest lastele ja noortele mängivatest teatritest, lisaks vaatlen teoreetilisemalt teatritegemist lastele üldse.

Seda valdkonda ajendasid uurima tõsiasjad, et meie lasteteater on uurimata/jäädvustamata ning lastele mängimise kunstiline tase on üldjoontes suhteliselt tagasihoidlik. Valitseb arusaam, et lastele teatri tegemine on tegelemine millegi teisejärgulise ja tähtsusetuga. Tõsiselt ei võeta asjaolu, et lastele ebakvaliteetsete lavastuste etendamine mõjutab neid ka täiskasvanud vaatajatena. See töö püüabki peale kõige muu juhtida tähelepanu probleemi tõsidusele – kaasa arvatud sellele, et ühe riigi lasteteatri tase on tugevas seoses selle riigi võimustruktuuride suhtumisega lasteteatrisse. 

Eesti lasteteatrit pole seni laiaulatuslikult käsitletud ning käesolev raamat püüabki seda teha. Kriitika on vaadanud ja vaatab lastele tehtavast teatrist mööda, paraku tihti ka õigustatult. Üheks põhjuseks on  see, et laias laastus pooled lastele mängivad väiketeatrid on amatöörteatrid ning tihti ei pälvi nad süvitsi mineva teatrikriitika tähelepanu. Samas ei ole paljud kriitikud endale selgeks teinud, milline lastele tehtav teater olema peaks, ja loomulikult ei saa nad sel juhul pädevalt lasteteatrist kirjutada. Kirjutatakse peamiselt siis, kui lavale tuleb täiskasvanute teatris aktsepteeritud näidend (autor) ja kui sellega töötab tuntud lavastaja.

Käesolevat tööd võib nimetada ka Eesti lasteteatrite loomingu kriitikaks, samuti lasteteatrite kui teisejärguliste teatrite n.-ö. legaliseerimispüüdeks. Eeskätt lasteteatri tegijatele mõeldud raamatu puhul pean tähtsaks seda, et nendeni jõuaks käegakatsutav andmestik, märk, mis jäädvustaks tehtu ja mis edaspidi võiks vahest olla selle valdkonna uurijale mingikski pidepunktiks. Samuti võiks praktik saada siinse raamatu abil võimaluse võrrelda oma teatrit teiste teatritega, oma teatriarusaamu selles töös esitatud lasteteatri mudeliga ning teha oma loomingulist tegevust edasiviivaid valikuid.

Raamatu teoreetilisemates peatükkides – “Teater lastele” ja “Teater nukkudega” – vaatlen lasteteatrit üldiselt, püüdes ühtlasi anda pilti ideaalsest lasteteatrist, õigemini sellest, millega peaksid lastele esinejad arvestama. Spetsiaalset lasteteatri teooriat on siiski suhteliselt mõttetu luua, sest lasteteatris kehtivad samad üldtuntud reeglid nagu täiskasvanute teatriski. Kuna lastele mängivad väiketeatrid on enamasti nukuteatrid, on raamatusse lisatud nukuteatri spetsiifikat käsitlev peatükk “Teater nukkudega”.   

Kõik raamatus vaadeldavad teatrid on vähemal või rohkemal määral seotud kolme rahvusvahelise teatriorganisatsiooniga, millest antakse informatiivne ülevaade. Need on ASSITEJ (lastele ja noortele mängivad teatrid), UNIMA (nukuteatrid) ning AITA (amatöörteatrid).

Põhilise osa raamatust moodustab 15 lasteteatri lähem vaatlus. Need on: Eesti Riiklik Nukuteater, VAT Teater, Tartu Lasteteater (oli sunnitud oma tegevuse lõpetama aastal 2000), stuudioteater Ilmarine, Teater Kohvris (Heino Seljamaa teater), Harry Gustavsoni Pereteater, Viljandi Nukuteater, nukuteater Lepatriinu, Tuuleveski, stuudioteater Minerva, Trumm, Kehra Nukk, Kärdla Nukuteater, Marionett, REEL – Teater. Enamik nendest teatritest jõudis raamatusse eelkõige tänu kuulumisele ASSITEJ Eesti Keskusesse ja UNIMA Eesti Keskusesse. Alustasin nimetatud lasteteatrite tegevuse pidevamat jälgimist mainitud organisatsioonide festivalidel  1998. aastal. Samuti võtsin vaatluse alla paar teatrit, mis küll ei kuulu UNIMA-sse ega ASSITEJ-sse, kuid millel on kindel koht Eesti lasteteatri maastikul – Heino Seljamaa teater ja Trumm.

Iga teatri kohta on esitatud ajalooline ülevaade, kirjutaja üldistav kommentaar teatri kunstilisele seisukorrale ning kõigi lavastuste loetelu. Lisaks teatriloolisele tähtsusele peaksid lavastuste nimistud andma ka ettekujutuse teatri arengust ja kunstilistest prioriteetidest. Teatriloo kontekstis ei ole vähetähtsad ka fotod lavastustest.

Viimases peatükis – “Eesti lasteteatrite ülevaade” – vaatlen üldistavalt Eesti lasteteatrite tänast olukorda, kaardistades ja liigitades neid erinevate parameetrite järgi. Käsitlen nende (kui ühtlasi väiketeatrite) professionaalsuse/mitteprofessionaalsuse ja kutselisuse/harrastuslikkuse küsimusi. Paradoksaalne ongi see, et lastele mängivad suures jaos just harrastajad, ehkki tegelikult peaks lastele mängimine olema keerulisem kui täiskasvanutele ning vastavat ettevalmistust omamata on heal tasemel lasteteatri tegemine küsitav.  

            Loomulikult ei saa tänast Eesti lasteteatrit täisväärtuslikult vaadelda ilma suurte riigiteatrite lastelavastusteta. Samas on teada, et meie lasteteatrimaastikul on esindatud ka n.-ö. libatrupid, kes liiguvad varjatult lasteaedades ja koolides. Neid kahte väliselt erinevat teatritegemise viisi ühendab see, et tavaliselt on primaarne lihtsamal teel kasumi teenimine. Käesolevas raamatus ei ole kumbagi neist vaatluse alla võetud (erandiks on Eesti Riikliku Nukuteatri kui lastelavastustele spetsialiseerunud riigiteatri tegevus). Käsitletakse ainult väiketeatrite tegevust. Just niisugused teatrid saaksid töötada efektiivselt raamatus esitatud mudeli põhjal – ideaalne kombinatsioon heatasemelise lasteteatri jaoks oleks (primaarsed nõuded): väiketeater, kutselisus, professionaalsus, majanduslik toetus riigilt.

Eesti lasteteatri ajalugu puudutatakse raamatus väga põgusalt, kuna põhjalik ülevaade nõuaks juba omaette uurimust.

 

ARTIKLID:

 

TEOD: Rait Avestik

Küsis Margot Visnap

Sirp, 20. juuni 2003

Lähiajal (juuli esimestel päevadel) on Härmametsa Talu Kirjastuselt ilmumas sinu raamat “Eesti lasteteatrid”. Miks oled vaatluse alla võtnud just lasteteatrid? Miks niisugust raamatut vaja on?
Esiteks pole Eestis lasteteatrit ja lasteteatreid veel lähemalt uuritud, nende tegemisi jäädvustatud (artikleid ikka on). See raamat on mingil määral lasteteatrite “legaliseerimise püüe”, see võiks olla neile toeks ja abiliseks. Lasteteatrite tegevusel on puudunud kõrvaltvaataja, kes nende loomingut kriitiliselt töötleks. Sellepärast on kadunud või ei ole käivitunud ka nende enesekriitika. Ehk on nüüd sellest teosest abi. Teatriloo seisukohalt on sellist raamatut sama palju (või sama vähe) vaja nagu ükskõik millist teist teatrilugu käsitlevat raamatut. Ikka püütakse maailma paremaks muuta, nii minagi – kuna pean oluliseks lasteteatri kõrget kvaliteeti, siis loodangi, et raamat “Eesti lasteteatrid” meie lasteteatri arengule kaasa aitab.
Raamatu sissejuhatuses väidad, et ühe riigi lasteteatri tase on tugevas seoses selle riigi võimustruktuuride suhtumisega lasteteatrisse. Kuidas on su meelest olukord Eestis?
Kuna lasteteater on üsna prestii¯itu ala, siis viitsivad Eestis sellega sisuliselt ja tõsiselt vähesed tegeleda – nii teatritegijaid kui ka funktsionääre silmas pidades. Riik toetab küll paari lasteteatrit, aga need summad on üsna naeruväärsed. Läbimõeldud tegevuskava selles vallas veel pole.
Miks on nii, et eesti kriitika on vaadanud või vaatab lastele tehtavast teatrist enamasti mööda?
Sellist teatrit, mida meil lastele mängivad teatrid suures jaos pakuvad, on raske kritiseerida, sest kriitika jääks lakooniliseks äramainimiseks, tihti ka negatiivseks. Kuna lasteteater pole prestii¯ne, siis pole seda ka sellest kirjutamine. Enamjaolt on kirjutatud lasteteatrist siis, kui lavastatakse tuntud (nt. klassikasse kuuluvat) näidendit ja kui lavastab tuntud, ka täiskasvanute teatris aktsepteeritud lavastaja. Selline ainult nimede peale jooksmine on läbinähtav. Kriitikutel peab olema selge arusaam, millist teatrit nad näha tahavad, s.o. kindlad esteetilised kriteeriumid.
Milline nähtus, tendents, vaatenurk või hoiak on su meelest praeguselt eesti lasteteatri üldpildilt puudu?
Peaaegu täielikult on puudu huvitav, teatrimaagiline, metafüüsiline, tõsiseid teemasid puudutav (laste)teater. Puudus on normaalsest suhtumisest, professionaalsusest, rahast jne.
Kes peaks/võiks olla selle raamatu lugeja?
Kindlasti peaks seda raamatut lugema lasteteatritegija. Lugeda võiksid seda veel teatriga üldisemalt seotud ja sellest huvituvad inimesed ning kindlasti ka lasteteatri publik – või õigemini need, kes lapsi teatrisse veavad või teatreid koolidesse-lasteaedadesse lasevad. Kasulikku infot peaksid kõik sealt saama.
Lisaks teoreetilisele käsitlusele sisaldab raamat ka eraldi peatükid 15 lasteteatri kohta. Kui kaua materjali kaante vahele kogumine ehk siis raamatu valmimine aega võttis?
Selle teemaga tegelemine algas umbes-täpselt 98. aastal, kui sattusin Tartu ülikoolis teatriteadust õppides kuidagimoodi ühele rahvusvahelisele lasteteatrite festivalile ja siis järgmisele jne. Nägin, et kõik pole päris korras, ja otsustasin asja uurida. Neli aastat hiljem kaitsesin selleteemalise bakalaureusetöö. Kuna sel tööl mu meelest pragmaatilist jumet oli, siis eelmisel aastal saadud Riigi Kultuuristipendium raamatu ilmumise nüüd ka võimalikuks tegi.

 

„Kirjutada teatrist“

Lea Tormis

Teater.Muusika.Kino 2004, nr 3

(väljavõte artiklist)

            Hakkasin koostama nimekirja neist hädavajalikest raamatutest eesti teatri kohta, mis meil veel puudu. See sai väga pikk. Parem on rõõmustada selle üle, mis olemas ja teada olevalt tulemas. Vaatamata sellele, et teatrit jäädvustada ei saa, on seda alati püütud teha. Ja kes vähegi teatriajalooga tegelnud, tunneb heameelt peaaegu iga kirjapaneku üle.

                 2003. aastal on teatriraamatuid (siinkohal piirdun just eesti teatrist kõnelevatega) ilmunud isegi rõõmustavalt palju. Kõik need vääriksid tagasisidet, omakorda mingit peegeldumist kirjasõnas. Peale registreerimise „Teatrielu“ kroonikaosas ka lühiiseloomustust, parem oleks — arvustust kas või siinsamas TMKs. Praegu, aastavahetusel, kui neid ridu kirjutan, polegi mul veel täit ülevaadet ilmunust. Neid raamatuid peaks vähemalt kümmekond olema, mis polegi vähe. Mul on ülesanne siin kahest erižanrilisest eesti teatriraamatust kirjutada.

Rait Avestik. Eesti lasteteatrid.

            Sellise raamatu ilmumine on juba iseenesest sündmus. Sain ülevaate meie lasteteatrite praegusest arvust, olukorrast, repertuaarist. Tunnistan ausalt — paljut lugesin siit esmakordselt. Liigkasutatud sõna „kaardistamine“ on seekord omal kohal. Vähemalt üks teatriharu on seega kaardistatud, alusuuring on tehtud.

            Järgnev pole õieti arvustus, sest ma pole võimeline võrdlema, kui täpsed on repertuaariloetelud, ega oskaks ka kontrollida kõiki muid fakte (vt lk 202 „Materjalid teatrite kohta“ — ainuüksi inforaasukeste kokkukorjamine paistab olnuvat suur töö). Häbi öelda, aga ma ei teagi, kas ja kus (peale mõne entusiastliku teatritegija enda algatuse) praegu kogutakse, talletatakse, järjepidevalt süstematiseeritakse selliste väiketeatrite arhiivimaterjale. Kas keegi on ka  k o h u s t a t u d  neid dokumenteerima, kas need TMMi jõuavad? „Teatrielu“ kroonika registreerib küll ka nn vabatruppide lavastusi, aga ma ei tea, kas kogu teave sinna jõuabki.

            Mõne harrastusliku väiketeatri kohta (millest seni ainult kuuldud, kui sedagi) tahaks rohkem infot. Aga ilmselt seda polegi, vähemalt kirjapandud kujul. Arvustusi ilmub suurtest teatritestki vähe. Lasteteatritest on tehtud mõned bakalaureuse- ja üks magistritöö, seega — varem läbi töötatud materjali pole palju. Avestiku raamatut lugedes veendun taas, et ka Kultuuriministeeriumi tellitud eksperthinnangutel on teatriloo seisukohalt mõtet.

            Seega: käesolev raamat on ühekorraga ülevaade ja teatmik — mitmesuguse informatsiooni (sündmuste aastad, teatrite kontaktandmed, lasteteatrite organisatsioonid, festivalid, rahastamine jne) koondaja. Osalt ka lasteteatri bibliograafia. Repertuaarinimekiri niikuinii. Selle osa väärtus on ka teatrilooliselt suurem, kui „kuivade andmete“ kohta ehk arvataks. Nii ajaloo jäädvustamise seisukohalt kui ka lähiaastate ülevaate kättesaadavuse mõttes (näilises infouputuses valitseb enamasti infopuudus). Tundub, et teatrikorraldusliku külje, ühiskondliku konteksti, publiku-uuringute tähtsust tuleks üldse rohkem teadvustada. Avestiku töös on selleks vähemalt alus pandud.

            Ühtlasi on raamatus antud ka hinnangulisi lühikokkuvõtteid üksikute teatrite tegevusest. Mõne väiketeatri puhul on need küll ülinapid; aga ei saa vist eeldadagi, et autor oleks ise kõik lavastused ära näinud (kui kirjapandut võtta pole).

            Kuigi repertuaariloeteludestki võib midagi teatri sisuliste taotluste kohta välja lugeda, püsib soov pisut rohkem kuulda, olgu või ühe-kahe lavastuse kunstilisest kandvusest. Kas või nii palju, kui on näiteks VAT-teatri ülevaates. Või Tartu Lasteteatri loomingu lühiiseloomustuses.

            Mis viimasesse puutub, siis selle loovnähtuse kadumine (ärakaotamine) on üks valusaid punkte meie lasteteatrite loos. Autor vaeb objektiivselt tolle teatri tugevusi-nõrkusi, kuid on tunda kriitilist hinnangut ka asjade käigule ja linnaisade suhtumisele. Siinkirjutaja jagab seda. Ma ei tea, kas eesti teatri ajaloolise tähendusega algkodu-hoone lastakse lihtsalt laguneda või müüakse muuks otstarbeks maha (nüüdseks olevat sealt lahkunud ka Teatrilabor)? Kas eesti kutselise teatri 100. aastapäeva eel tekib kaasaegne paralleel Wiera teatri vältimatu ja õnnetu lõpuga 1903. aastal? Teadmata asjade praegust seisu, jääb üle loota Tartu vaimu kultuurilembusele. Seda enam, et „Nipernaadi“ puupüsti täis suveetendused tõestasid vana „Vanemuise“ aiapidude legendaarse koha tänapäevast sobivust ja atraktiivust.

            Paljukest me teame venekeelsete väiketruppide kohta? Raamatu antud lühiteave ärgitab taas lisa küsima. Kuigi autor endale seatud ülesande piirides neile ehk vastuseid ei tea. Või on teadlikult diplomaatiline. Lk 121 näiteks — kui rääkida ühe lavastaja monopolist (tugeva loovisiku ümber koondunud väiketrupp pole ju haruldus), siis tahaks ka teada selle seni kiiduväärselt tegutsenud teatri („Ilmarine“) tulevikuperspektiividest, lavastajate järelkasvu võimalustest autori pilguga nähtult. „Tuuleveski“ ja „Lepatriinu“ — viimase puhul ei saa raamatust õieti aru, kui suur on ja kellest koosneb trupp. Ja mida tähendab mängimine eestikeelse fonogrammi järgi. Pantomiimi?

            Võib-olla pole nende küsimuste koht siinses kirjatükis. Aga kes A on öelnud, peab varem-hiljem ka B ütlema: lugeja häälestub autorilt ootama edaspidist teemaarendust! Seda enam, et lastelavastuste praegust  k o g u p i l t i  ju raamatust ei saa. Nagu uurimistööle kohane, on autor käsitlusobjekti selgelt piiritlenud, mis on väljaande kompaktsusele muidugi kasuks.

            Raamatu sissejuhatuses on sõnastatud n-ö ideaalne, efektiivne lasteteatri mudel: väiketeater, kutselisus, professionaalsus, majanduslik toetus riigilt. Sellega saab põhimõtteliselt nõus olla. Tehnilisi efekte, massistseene, meelelahutuslikku melu jms pakuvad muud meediumid niigi küllaga. Intiimsemas ruumis lastele ja lastega elusate ja leidlike ja ehtsate teatrimängude mängimine oleks just teatri kohus. Sellele lisaks vajavad siiski nii tegijad kui vaatajad ka suure lava kogemust — kas või suuremate muusikalavastuste näol. See tingib ka nn riigiteatrite lastelavastuste käsitlemist (mida siin ei tehta) ja sisulist analüüsimist, kui tulevikus loodetavasti kogu meie lasteteatri lugu (ka varasem ajalugu) kokku kirjutatakse.

            Miks ja kas üldse peab lasteteatrist eraldi kirjutama? Raamatu teoreetilisemates peatükkides („Teater lastele“, „Teater nukkudega“) on vastav alapealkiri „Milleks on vaja lasteteatrit?“. Kunstilised nõuded laste- ja täiskasvanute teatrile ju erinema ei peaks. Selles asjas toetub autor autoriteetide, ka lavapraktikute seisukohtadele, ega kipu ise otseselt teoretiseerima. Kuid ta seisukohad kooruvad siiski päris selgelt välja. Ja vaidlema ei kutsu.

            Lasteateater ei vaja mingeid eraldi teooriaid, alustõed on tõesti igale teatriliigile samad. Spetsiifika lähtub pigem vanuselistest eripäradest ja muutumistest. Ja tänapäeval aina rohkem üldisest keskkonnast, mis laste maailmapilti titaeast peale kujundab. Teater saab olla vastukaaluks visuaalse meedia agressiivsele pealetungile, kus etteantud (klišee)kujutised pärsivad individuaalse kujutlusvõime erinevusi ja rikkusi. „Teater saab olla kohaks, kus keelel ja sõnal on väärtus“ (lk 17) — see asjaolu muutub üha olulisemaks. Kuigi lasteteatri kriitikud (raamatu autor sealhulgas) kaebavad, et eesti lasteteater olevat liiga tekstikeskne. Ega mänguline, kujundlik, kehakeelne teater välista head sõnakasutust. Sõnamängudki pakuvad lastele suurt lõbu. Mujal, pikaaegsema turumajanduse maailmas, Põhjamaades eriti, kasutatakse regulaarselt just uue meedia võimalusi ka laste suunamiseks raamatu juurde, lugema ärgitamiseks. Asjaolu, et just Põhjamaade külalislavastajad on teinud meie viimase aja parimad lastelavastused, paneb mõtlema.

            Kooliteatrid oleksid täitsa eraldi teema, mis vääriks omaette uurimist. Raamatu peatükk „Teatriõpetus“ keskendub teatriõppe kui protsessi, spontaansuse ja loova eneseväljenduse, suhtlemisõppe ja ühistegevuse tähtsusele. Mitte lapsnäitlejate ettevalmistamisele või etenduskõlblikule lõpptulemusele. Siin aimub raamatut sümpaatselt läbiv mõte lasteteatrist kui kunsti kaudu inimarendamise ja –kasvatamise kohast.

            Nukuteatri spetsiifikat käsitlev peatükk refereerib pikemalt Rein Raua ja Juri Lotmani teooriateadlikke esseesid, tuues olulisi mõtteid õiges kontekstis laiemasse käibesse. See on otstarbekas, kui autor end selle ala asjatundjaks ei pea. Asja eest on ka Jaan Toominga essee „Asjaarmastajad ja elukutselised“ refereerimine harrastusliku ja kutselise teatri vahekorra puudutamisel. Minu meelest on sõnal „diletant“ halvustav kõla, ka nõukogudeaegne „isetegevuslane“ mõjus kroonulik-upsakalt. Igasuguse kunstiloome, olgu kutselise või harrastusliku, esmaeeldus peaks olema armastus asja vastu, millega tegeled. Vanaaegne sõna „asjaarmastaja“ võiks sobida küll. Vahekord professionaalsusega on jälle eriasi, nagu ka autor näib arvavat.

            Raamatust imbub lugejasse tajumus, et hea lasteteater nõuab erilist pühendumust. (Aga mis ei nõuaks?) Missioonitunnet tundub Rait Avestikul olevat, jääb loota, et ta jätkab sama teema laiendamise ja süvauurimisega.

            Hästi ei taha uskuda, et keegi tegijatest-vaatajatest tõsimeeli mõtleks, et lasteteater on midagi „teisejärgulist ja tähtsusetut“. Paradoks, miks tegelikkus sellist muljet tekitab, tuleks lähemale vaatlusele võtta. Kurtmine „madala prestiiži“ üle võib viimast ainult taastoota. Kellest peaks algama prestiiži tõus? Küllap tegijatest, aga ka kirjutajatest. Algus on nüüd tehtud.

 

Teatriraamat – teatripildi lahutamatu osa

Margot Visnap

Sirp 19. detsember 2003

(väljavõte artiklist)

Lõppev teatriraamatuaasta pakkus veel mitmeidki meeldivaid üllatusi. Eelkõige tasub nimetada suvel ilmunud Rait Avestiku käsitlust “Eesti lasteteatrid” (Härmametsa Talu kirjastus). On selge, et seda raamatut oli ammu vaja ja see täidab ühe olulise lünga eesti teatriloos, olles nii teoreetiline kui ka praktiline abimaterjal lasteteatrite tegijatele, aga ka infoallikas tänasele lasteteatri vaatajale, nagu on kirjas raamatu saatesõnas. Avestik on ära teinud mõneti hiigeltöö, kogunud raamatusse materjali 15 eesti lasteteatri kohta, olles korraga ajaloolane, mõtestaja ja bibliograaf. Loodetavasti on see raamat lavakunstikooli juures nukuteatri magistriõpet sooritavatele teatritegijatele esimeseks käsiraamatuks. Kui midagi raamatule ette heita, siis vaid pisut kohmakat köidet ja fotode keskpärast trükikvaliteeti. Aga see rippus tõenäoliselt ära soovist raamat võimalikult väikeste rahaliste vahenditega välja anda.

„Täidetud lünk teatriajaloos, mõnede lünkadega“

Ludmilla Rass

Sirp,  21. mai 2004

            Järelmärkusi Rait Avestiku ülevaateteose „Eesti lasteteatrid“ kohta.

Esmakordselt ilmunud Eesti lasteteatrite ülevaade ja vajalik teatmeteos on äratanud tähelepanu. Avaldatud on intervjuu autoriga Postimehes (20.III2003, Neeme Korv) ja Lea Tormise mõtteavaldus ajakirjas Teater. Muusika. Kino (nr. 3, 2004). Tormis nimetab raamatut sündmuseks ja alusuuringuks. Avestiku teost hindab ka Margot Visnap oma möödunud aasta teatriraamatute kokkuvõtvas ülevaates (Sirp 19. XII 2003), mainides, et „Avestik on ära teinud mõneti hiigeltöö, kogunud raamatusse materjali 15 lasteteatri kohta, olles korraga ajaloolane, mõtestaja ja bibliograaf“. Avestik ise märgib, et „raamat võiks täita ühe lünga eesti teatriajaloos, olla nii teoreetiliseks kui ka praktiliseks abimaterjaliks lasteteatrite tegijatele; olla informatsiooniallikaks tänasele lasteteatri vaatajale“. Autor ei pretendeeri lasteteatri ajaloo sügavamale käsitlusele, kuna põhjalik ülevaade nõuaks juba omaette uurimust. Nii et Avestik pole enesekeskne ja oskab objektiivselt hinnata oma töö osatähtsust.

Raamat annab ülevaate Eesti lähiminevikus tegutsenud ja praegu tegutsevatest lastele ja noortele mängivatest teatritest, lisaks on vaadeldud teoreetilisemalt teatritegemist lastele, refereeritud lasteteatreid uurinud kriitikute arvamusi ja seisukohti. Ta nimetab oma tööd ka Eesti lasteteatrite loomingu kriitikaks – kuidas see on õnnestunud, on juba teine asi.

Kahtlemata on raamatu ilmumine märkimisväärne sündmus. Kuid ülal mainitud hindajatele lisaksin mõned omapoolsed kriitilised märkused, täpsustused ja seisukohad.

            Kas meelelahutust pole siis lastele vaja?

Avestik leiab, et nii väike- kui ka riigiteatrite kunstiline tase on üsna keskpärane. Tema arvates on meie suurte teatrite lastetükid pigem meelelahutuslikud vaatemängud. Kas meelelahutust pole siis lastele vaja? On see halb? Autori meelest on väljapaistvad lastelavastused valminud peamiselt välislavastajate käe all. Kas ikka on absoluutselt nii? Kas meil häid lastelavastusi ja andekaid lavastajaid pole siis olnudki? Tegelikult on neid esinenud läbi aegade. Varasematest lavastustest võiks esile tõsta Ch. Perrault’ „Saabastega kassi“ (lav. Oskar Põlla, 1947). Osatäitjana vaimustas publikut Salme Reek. 1956. aastal sai G. Landau „Lumehelbekese kool“ (lav. Raivo Kuremaa) üleliidulisel nukuteatrite festivalil Moskvas laureaadi tiitli; samas tõsteti meie nukuteater 1. kategooriasse, kuhu jõudis vaid viis N. Liidu nukuteatrit. 1959. aastal leiti R. Kiplingi „Talumatu elevandipoeg“ olevat väärt rahvusvahelisele UNIMA korraldatud festivalile saatmist (lav. Ferdinand Veike). 1960. aasta Bukaresti II nukuteatrite festivalil, millest võttis osa 49 nukuteatrit, andis þürii Eesti nukuteatrile võrdselt Poola teatriga 7.-8. koha. Hinnatud lavatükiks oli G. Kompanejetsi ?Hunt ja seitse kitsetalle? (lav. F. Veike). 1985. aastal saavutas edu Baltimaade nukuteatrite festivalil Riias W. Shakespeare’i „Suveöö unenägu“ (lav. Rein Agur).

Kõrgel kunstilisel tasemel lavastustega on aegade jooksul veel tähelepanu äratanud Ingo Normet, Hendrik Toompere, Eero Spriit, Reeda Toots, Helle Laas ja Andres Dvinjaninov (riiklik nukuteater). Väiketeatritest väärivad esiletõstmist lavastajad Aare Vaher (Lepatriinu), Aare Toikka (VAT-teater), Heino Seljamaa (Teater Kohvris), Altmar Loorits (Viljandi nukuteater), Dajan Ahmet (Trumm) ja Lea Sibul-Poola (Kehra Nukk ja Kärdla nukuteater).

Avestiku arvates võiks väiketeatrites „käsitleda tõsisemaid, intiimsemaid teemasid…“. Arusaadav, aga ka meelelahutuslikud „ohtra muusika, tantsu ja kujundusega“ lavastused võiksid ju lasteteatrites jääda. Näib, nagu autor neid ei soosiks. Tema arvates on selline meelelahutuslik lähenemine pärit nõukogudeaegsest pedagoogikast: „Nõukogude lapse elu pidi olema lõbus ja laste (teatri) jaoks inimeseksolemise paratamatud ja igavikulised probleemid olid tabu“. Miks ei võiks aga ka tänase Eesti laste elu olla lõbus, miks peaks neid teatris pealetükkivalt vaevama tõsiste probleemidega, mis niigi igast infokanalist verbaalselt ja visuaalselt peale suruvad!

Olen autoriga päri, et algupäraste lastenäidendite (eriti nukunäidendite) nappuse tõttu on lasteteatrite repertuaaris põhiliselt muinasjutud. Lastekirjanikud võiksid teha teatritega rohkem koostööd (ja vastupidi), et rikastada lasteteatrite repertuaari. Avestiku väitel valitseb muinasjutunäidendite esitamisel „vohav liig- ja paljusõnalisus“, lugusid valdavalt jutustatakse, mitte ei mängita – nii nullitakse nukuteatri spetsiifika. See võib tõesti mõnel puhul nii olla, kuid minu arvates see ei domineeri.

Avestiku ettepanek draamaõpetuse sisseviimiseks koolide õppekavasse on hea mõte. Aga kas see ka teoks saab? Kes sellega tegelema peaks? Haridusministeerium? Kultuuriministeerium?

            Kuidas asutati nukuteater

Pikemalt peatub Avestik Eesti Nukuteatri juures (asutati 1952). Teatri arengusuundi markeerib Avestik põgusalt, seoses iga uue lavastaja tulekuga, alates esialgu lastele mõeldud etendustest (3 – 10aastased) kuni repertuaari laienemiseni kaasajal ka noortele.

Raamatust jääb kõlama seisukoht, nagu oleks nukuteater 1951. aastal tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti teatrilt üle võtnud rekvisiidid, vara ning näitlejad. See ei vasta tegelikkusele, sest uue iseseisva lasteteatri asutamine toimus Lõuna-Eesti teatri asemel vaid juriidiliselt (s.o. formaalselt). Selles teatris ei lavastatud kunagi nukunäidendeid ega olnud seal ka lavalisi lasteetenduste vahendeid, kanda jäi vaid rahaline võlg. Faktiliselt asutati iseseisev Nukuteater hoopis Tallinna Riikliku Draamateatri nukutrupi alusel, mis koosnes peale selle teatri näitlejate veel endise Riikliku Noorsooteatri, Töölisteatri (selle teatri maja põles sõja ajal maha) ja Estonia näitlejatest.

Väärib märkimist, et Noorsooteatris saatis nukulavastusi endise Töölisteatri orkester, dirigendiks Linda Saul. Elava muusika kasutamine jätkus ka Draamateatris. Ja laval olid üheaegselt nii näitlejad kui ka nende nukud („Aladini imelamp“, „Kassimaja“ jt.).

Seega ei ole päris täpne Avestiku väide, et alles viimastel aastatel on maad võtmas tendents (mis eriti märgatav nukuteatris) tulla sirmi tagant välja. Näitlejate sirmi ette tulekut harrastati juba Draamateatris 1937. aastast („Miki hiir merehädas“). Ja 60ndatel tehti seda ka F. Veike lavastuses, kuigi seda ei soosinud tolleaegsed kultuurijuhid. Rõhutada tuleks hoopis fakti, et nüüd harrastatakse nukunäitlejate publiku ette tulemist rohkem ja julgemalt kui varasematel aegadel.

Käsitledes Nukuteatrit lähiminevikus ja tänapäeval, refereerib Avestik uurijate seisukohti teatri arengust (E. Värk, K. Roos, M. Visnap, H. Aadma). Näitejuhte on olnud teatris seitse, neist kõige kauem on seda ametit pidanud Ferdinand Veike (1952-1981) 28 aastat ja Rein Agur (1981-1992) 11 aastat. Ülejäänud ? Ülo Vihma, Eero Spriit, Allan Kress, Evald Hermaküla on töötanud 1 – 4 aastat. 2000. aastast on uusi tuuli teatri ellu toonud peanäitejuht Andres Dvinjaninov, laiendades repertuaari mudilastest ja nooremast koolieast noorte vaatajateni. Siin võiks mainida 2001. aastal lavastatud noortemuusikali „Risk“, millest tundsid rõõmu ka 8 – 12aastased lapsed. Tänavu mängiti üliedukalt muusikali „Grease“ (viimane ei mahu küll 2003. aastal ilmunud Avestiku raamatusse). Dvinjaninov on ideerikaste loominguliste kavatsustega teatriliider (Tartu Suveteatri vabaõhulavastused), kes on jõudnud süveneda ka nukuteatri spetsiifikasse.

            Ferdinand Veike kui nukuteatri isa on jäetud sirmi taha varju

Kõige kauem on Nukuteatri peanäitejuht olnud Ferdinand Veike – kui nukulavastaja, -näitleja ja -pedagoog. Tema kui Nukuteatri asutaja juures pean vajalikuks pikemalt peatuda, et analüüsida, kuivõrd tõetruult on raamatu autor kajastanud Veike rolli Eesti nukuteatri(te) arenguloos.

Pärast teatrikooli lõpetamist suunati Veike õppima lavastamist Leningradi Riikliku Teatriinstituudi reþiikursustele (1950 – 1951), et ette valmistada iseseisva professionaalse Nukuteatri asutamist. Tema rolli, panust ja töömahtu Eesti nukuteatri(te) ajaloos pole raamatus vääriliselt ja objektiivselt hinnatud. Veike on lavastanud teatris üle 60 näidendi; kui lisada ka väljaspool oma teatrit lavastatu, siis 105. Avestik on jätnud ?nukuteatri isa? sirmi taha varju, samuti tema lahutamatu kaaslase Buratino, kel ometigi pikk nina, mis peaks raamatu ridade vahelt välja paistma. Ja kes on siiani populaarsuselt ainulaadne nähtus Eesti Nukuteatri ajaloos. 1954. aastal sündinud esimene nukkETVavapäeval ja tänavu 50seks saav puust mehike on vanameistri hitt ja mõneti ka Nukuteatri logo. Ta elab ja tuleb veel praegugi täies mehejõus vahetevahel lasteperedele külla ning laulab neile, isadele-emadele ning teda hästi mäletavatele vanavanematele tuntud laulukest: „Mul Buratino nimeks…“

Autor pole isegi Ferdinand Veiket raamatu koostamise käigus intervjueerinud, mis oleks kahtlemata vajalik olnud. Küll aga on ta põhjalikult küsitlenud Rein Agurit 2001. aasta 19. juulil Tallinnas (lk. 202). Näib, et analüüs ja hinnang Nukuteatri tegevuse kohta aastatel 1952 – 1981 ja 1981 – 1992 on saadud Rein Aguri suulise vestluse kaudu. Kas see on objektiivne lähenemine või võib seda hoopis tendentslikuks pidada? Ütleb ju ladinakeelne mõttetarkus: „Audiatur et altera pars!“ Avestik pidanuks kahe kauaaegsema peanäitejuhi meenutuste järgi oma erapooletu arvamuse välja peilima.

Nii ongi tunda raamatu autori alltekstis mingit looritatud väärhinnangut Veike kui peanäitejuhi tegevuse kohta. Märkides kiretult ja tagasihoidlikult selle ajajärgu saavutusi, püüab Avestik silmanähtavalt paisutada tema arvates negatiivseid külgi, rõhutades eriti Veike lavastuste traditsioonilist sirmiteatri laadi. Ka mainib ta, et „dramaturgias oldi veel jäänud primitiivseks, didaktiliseks, poeesiakaugeks ja mõttevaeseks“. Avestik on lähenenud minevikunähtustele tänapäeva vaatevinklist, mis on paljude kriitikute ja ajaloouurijate metodoloogiline viga. Nii kiputakse sageli uurimistuhinas möödaniku saavutusi üle parda heitma.

            Okasroosikesel lubati magada vaid viisaastaku

On ju teada, et nõukogudeaegsed kultuurijuhid ja kurikuulus GLAVLIT esitasid repertuaarile rangeid ettekirjutusi mis viisid mõnikord absurdsuseni. Aeg oli selline… Me ei saa sellest mööda vaadata. Raamatu autor ise ütleb selle ajajärgu kohta: „Lavastused pidid rangelt silmas pidama esteetilise kasvatuse printsiipe, tihti paljastus neis ka poliitiline propaganda.“ Kas ei lähe Avestik kriitikat tehes iseendaga vastuollu? Ta ju rõhutab nõukogudeaegseid repertuaarinõudeid, samas aga heidab peanäitejuhile varjatult ette dramaturgia valiku piiratust ja infantiilsust. Lausa anekdoodina kõlab asjaosalistelt kuuldud fakt, et tolleaegse kultuuriministri A. Ansbergi korraldusel (1955) nõudis Reet Reiljan, et Okasroosike ei tohi magada sada aastat – aitab ühest viisaastakust! Samuti ei lubatud nukuteatri näitlejaid sirmi tagant välja tuua. Ometi tõi Veike näitlejad publiku ette: J. Kangilaski „Suur Tõll“ (1956), „Kalevipoja sõit maailma otsa“ (1962) jt. Ka lavastati tema tööajal maailmaklassika teoseid nagu R. Kiplingi „Talumatu elevandipoeg“ (1959), H. Chr. Anderseni „Prints-seakarjus“ (1961), O. Wilde’i „Tähepoiss“ (1974). Avestik aga mainib, et alles 1981. aastast alates „pöörduti repertuaari koostamisel maailmaklassika poole, milleks oli Rein Aguri lavastatud W. Shakespeare’i „Romeo ja Julia“. Kus on siis tõde?

Märkimata on jäänud ka Ferdinand Veike, „kes on Eesti näitekunsti üht haru tutvustanud poolele maailmale“ (Inna Taarna, „Tallinna Teatrikool“, 2003, lk. 127), välisreisid. Millegipärast on toodud fotosid Nukuteatri lavastuste kohta ainult aastatest 1996 – 2002. Miks pole neid varasemast perioodist (1952 – 1995)? Lugejale oleksid need kindlasti huvi pakkunud. /—/

            Andkem tegijatele aega!

Avestiku arvates jääb „Eesti Riiklik Nukuteater veel kunstilistelt saavutustelt alla oma paljude võimalustega teatrimajale ja edukale majandustegevusele“. Ta loodab, et arenemistahteline ja -võimeline trupp korvab selle vajakajäämise loodetavasti peatselt. Täiustama peaks ka nukuteatri tehnika valdamist.

Arvan, et Nukuteatri noor ja energiline juhtkond eesotsas direktor Meelis Paiga ja kunstilise juhi Andres Dvinjaninoviga on pungil värskeid ideid. Nad on seadnud teatri ette sihikindla ja läbimõeldud arenguplaani muuta Nukuteater tõeliseks laste- ja noorsooteatriks. Kusjuures säilitatakse pool sajandit tegutsenud nukuteatri traditsioonid ja peetakse lugu alusepanijaist. Mõne aastaga (alustati ju alles 2000. aastal!) on tunda aktiivselt tuikavat arengusuunda. Lõpetatud on teatrimaja ulatuslikud renoveerimistööd, ellu kutsutud rahvusvaheline nukuteatrite festival „Noor sajand“, mida peetakse Tallinnas iga kahe aasta tagant. Noore teatritrupi nukunäitlejate professionaalse arendamise huvides alustasid mitmed nukukunsti magistriõpinguidEMAkõrgemas lavakunstikoolis. Teatri arengusuunad on silmanähtavalt edasi viivad – pole kahtlust, et need vilja kannavad. Andke ainult aega atra seada!

            Puudu on lasteteatritega seotud isikute minileksikon

Raamatu „Eesti lasteteatrid“ lõpus on esitatud vajalik teatmeaparaat: lasteateatrite festivalid, ASSITEJ lasteteatrite päevad, „Banaanikala“, „Teater kohvris“, kasutatud kirjandus jms. Miks aga pole jälle toodud isikuindeksit (nimede alfabeetilist registrit), mis on viimastel aastatel ilmunud teatriloo raamatute puudujääk; oma retsensioonides olen sellele vajadusele vihjanud, kuid tulemusteta. Kas seda äärmiselt hädavajalikku abimaterjali on nii raske koostada? Minu lugemislaualt äsja kõrvale pandud Jaan Krossi „Kallid kaasteelised“ (2003) lõpus on trükitud väga põhjalik isikuregister (16 lehekülge!), mis annab ülevaate autori kokkupuudetest ja kontaktidest erinevate inimestega. Jaan Kross pidas oma mälestusteraamatus selle koostamist põhjendatult vajalikuks, sest see on nagu tema elu isikkontaktide minileksikon. Rait Avestiku raamatus andnuks isikuregister ülevaate lasteteatritega kontaktis olnud isikutest, see on teoreetikutest, ajaloouurijatest, kriitikutest, lavastajatest, näitlejatest, kunstnikest jt. See olnuks lasteteatritega seotud isikute minileksikon.