VAT Teater, 2007
Toimetaja Riina Reinsalu, kujundaja Mare Kõrtsini. Pehmekaaneline, 160 lehekülge, mõõdud: 180×295. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Raamat saadaval raamatupoes Raamatukoi, VAT Teatris ja Eesti Teatriliidus. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatu eessõna:
„Nii vana?!“, „Juba!“, „On võiii..?!?“, „Aaa, no on jah tegelikult“ olid paljude Eesti teatrieluga kursis olevate inimeste reaktsioonid, kui neile „meenus“ VAT Teatri tegelik vanus. Eks see vanim siiani tegutsev Eesti väiketeater on inimeste teadvusse sööbinud ikka väikse ja väikestele mängiva teatrina, mistõttu ka igasugused arvud seoses sellise teatriga kangastuvad automaatselt väikestena. Täna võime aga tõdeda, et kontrast kangastuse ja reaalsuse vahel on suur. Teater (pean siin silmas eelkõige tegijaid-vedajaid) on nagu millegi või kellegi kiuste saavutanud tuntuse – tõsist teatrikunsti pakkuva, ühtaegu lõbusa ja mõtliku, edasipürgiva ja areneva teatri staatuse.
VATis on palju isiklikku. Allusioone isiklikkusega tekib selle teatriga kõigil, kes vähegi on asjasse pühendatud või pühendunud – rääkimata teatri juhtidest, „oma“ publikust või siinkirjutajast. Sestap ka raamatul selline pealkiri, mis kujunes justkui iseenesest.
Viimane VATi jäädvustav trükis ilmus kümme aastat tagasi, selleks oli Aare Toikka koostatud ülevaade kümne esimese aasta tegudest. Ka oli 2003. aastal ilmunud raamatus „Eesti lasteteatrid“ (autor Rait Avestik) peatükk VATist, mis sisaldas põgusalt ajalugu, hinnangut loomingule ning lavastuste nimekirja. Käesoleva raamatu eesmärk on jäädvustada suur osa kõigest (päris kõike ei ole muidugi võimalik), mis on otseselt seotud VAT Teatriga. Olen põhjalikumalt käsitlenud kolme aspekti: teatri tekke- ja ajalugu, loomingut ja loomingu kohta kirjutatut ning fotojäädvustusi. Niisiis on tegemist peamiselt teatrilooraamatuga, aga ka andmekandja või -baasiga, teetähisega, sünnipäevakingiga.
Vaatamata eespool mainitud isiklikkusele, olen püüdnud raamatu koostamisel lähtuda eelkõige objektiivsusest, teisisõnu, rakendust on leidnud pigem trükisõnas kajastatud materjalid kui suulised meenutused. Toon ära kirjalikud materjalid, mida olen viitamiseta kasutanud: www.vatteater.ee; „VAT Teater 1987–1997“ (koost. A. Toikka, 1997); siinkirjutaja kaks eksperthinnangut VATist kultuuriministeeriumile 2001. ja 2002. aastal; raamat „Eesti lasteteatrid“ (autor R. Avestik, 2003); brošüür „20 aastat puudutaVAT teatrit“ (VAT Teater, 2007). Info foorumteatri kohta pärineb Mari-Liis Velbergi magistritööst „Foorumteatri rakendamise võimalusi koolivägivalla ennetustöö näitel“ (Tallinna Ülikool, 2006). Suuline info, samuti mitmed tänuväärsed täiendused ja parandused pärinevad Aare Toikkalt, Tiina Rebaselt ja Aarne Mägilt.
Ajaloo-osa kolme peatükki jaotamise tingisid olulised muutused teatri suundumustes ja igapäevatöös. Kõiki auhindu ja festivalisõite pole kajastatud, sellekohase info leiab raamatu lõpus olevast osast „Lisad“. Kui lavastuste puhul (nii „Lisades“ kui „Retseptsioonis“) pole märgitud esietenduse kohta, siis on selleks olnud Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaal. Mõistetavatel põhjustel pole olnud võimalik kõiki esietenduste (ka mõnede muude olukordade) kuupäevi ja mängupaiku tuvastada. Tutvudes VATi ajaloo ja loominguga siinse raamatu abil, soovitan paralleelselt pilk peal hoida ka peatükil „Lisad“. Selle peatüki alajaotuses „Isikkoosseis“ on ära toodud kõik inimesed, kes on 20 aasta jooksul VATis töötanud või osalenud.
Loomingupeatükk on sisuliselt VAT Teatri loomingu retseptsioon. Enne retseptsiooni esitamist vaatlen alapeatükis „Loominguperioodid“ üldistavalt VATi loomingulist kulgu, jagades selle nelja loominguperioodi. Jutuajamisel kriitikute Margot Visnapi ja Pille-Riin Purjega, kes on VATi tegemisi kas pingsamalt või vähem pingsamalt jälginud juba 20 aastat, tuli välja, et veel laiemas laastus võiks teatri loomingulise pagasi tinglikult poolitada, eristades esimest ja teist loominguperioodi. Sellel põhimõttel on koostatud ka „Retseptsiooni“ peatükk.
Niisiis toetungi teatri loomingust ülevaate andmisel peamiselt trükis ilmunud arvustustele, kirjutistele jms. Esmajoones jäädvustub ühe teatri looming ikkagi selle põhjal, mis reaalajas on kirjutatud. Ilmselt tuleksid arvamused mõnevõrra erinevad, kui hakata varem kirjutatut ümber kirjutama või mõtestama. Oluliseks saavad mälu ja ajastule ning olukorrale omane, mis tahes-tahtmata mõjutavad objektiivsust.
Ülevaade VATi esimesest kümnendist, aastatest 1987–1996, on koondatud ühte peatükki, seda eelkõige põhjusel, et varasema perioodi kohta on võrreldes järgmise kümne aastaga suhteliselt vähe kirjutatud. Edasist loomingut ei vaatle ma enam kronoloogiliselt, vaid lavastajate kaupa, kuna just mitmed (külalis)lavastajad on mänginud teatri arengus väga olulist rolli.
Samuti on taotluslik paljude ajakirjanduses ilmunud arvustuste nii osa- kui ka kogumahus kasutamine, mis ühelt poolt peaks andma võimalikult objektiivse pildi konkreetsest lavastusest (ja teatri arengust üldse), teisalt võimaldab ka teatrikriitikat mõnevõrra turvalisemalt jäädvustada (kuna tegu on ju ikkagi raamatuga). Kui üht või teist lavastust pole üldse või pikemalt puudutatud, siis tähendab see seda, et lavastuse kohta puuduvad igasugused järelkajad trükimeedias, või kui midagi ongi ilmunud, siis pole see antud raamatu kontekstis oluline. Tõsi see on, et lobedat lugemist taoline koostamispõhimõte ei paku, aga siinkirjutaja eesmärgid on olnud ka mõnevõrra teised.
Lugeja leiab raamatust, ehk mõneti üllatusena, kolmeteistkümne VAT Teatriga vähem või rohkem kokku puutunud inimeste meenutusi või arvamusi. Need üksteisest üsna erinevad kirjutised peaksid andma mingi inimlikuma mõõtme muidu mõnevõrra teatriloospetsiifilisele trükisele. Välislavastajate mõtted eestindas Kirke Org. Samuti peaksid raamatu formaat ja fotovalik meeleolukust lisama. Fotod pärinevad VAT Teatri arhiivist, ülesvõtteid on teinud Priit Grepp, Rait Avestik, Irina Mägi, Tõnu Noorits, Martti Roosipuu, Karmo Mende, Valdo Lauri, Mare Kõrtsini, Raido Laasi ja mitmed teisedki.
Tänuväärset abi osutasid raamatu valmimisel eelkõige Tiina Rebane ja Aare Toikka, keda tuleb eraldi tänada selle eest, et nad kunagi, umbes 20 aastat tagasi olid otsustanud teatri arhiivi pidama hakata ja talletada ka kõige väiksemgi ajaleheväljalõige. Tänu pappkastidesse kuhjunud materjalile möödus käesoleva raamatu tegemine üsna valutult. Ning Toikkat ja Rebast, kuid ka teisi aitajaid, meenutajaid ning kõiki siin avaldatud arvustuste autoreid peangi ma selle … & Co all silmas. Kuna periood ideest raamatu valmimiseni oli üsna pikk ja tüütu (tüütu selles mõttes, et suur osa raamatust valmis suvel), siis tänan T. H-d ja P. A-d innustava töö- ja elukeskkonna võimaldamise eest!
ARTIKLID:
„Vaat kus lugu?!“
Anneli Saro
Sirp, 7. detsember 2007
Loodan, et soliidne sinine raamat, mille kaanel punktvalguses „Isiklik teater”, on jõudnud poelettidele. Autoritena on kirjas Rait Avestik & Co. Kohe alguses võib ausalt tunnistada, et kuigi tegemist on nn juubeliväljaandega, siis sisuliselt on see tõsine ja missioonitundlik ajalooraamat, kus püütud jäädvustada VAT-teatri 20-aastast tegevust.
Tunnen Rait Avestikku juba pikemat aega kui perekonnasõpra ja kolleegi, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimeest. Noores lennukas mitmekülgsete huvidega mehes oli raske aimata dokumentidesse sukelduvat ajaloouurijat. Tõsi, oma bakalaureusetöö põhjal kirjutas Avestik raamatu „Eesti lasteteatrid”, mis ilmus aastal 2003. Avestik on korduvalt kinnitanud, et tema missioon teatrielus on hoida eesti lasteteatrit oma isalikult karmi, kaitsva ja julgustava pilgu all. Sidemed VATiga saidki alguse huvist lasteteatri vastu. Kuna olen näinud Avestikku pidevalt luusimas nii vatikate kui rahvusraamatukogu teatrisaali ligiduses, siis ei mõjugi raamatu pealkiri pelga egotrippamisena, vaid peaaegu armastusavaldusena. On muidugi teisigi tõlgendusvõimalusi: kuna Väike Aga Tubli Teater on algusest peale deklareerinud, et kasvatavad endale publikut, siis võib Eestis ju üsna palju olla selliseid Avestiku-suguseid, kes julgevad VATi oma isiklikuks teatriks nimetada.
Raamat ise tekitas minus pisut vastuolulisi tundeid. See on jagatud kolme ossa: ajalugu, loominguline ülevaade ja retseptsioon ning lisad. Loogiline!
Nii eessõna kui ajalooline ülevaade panid imestama, kas tõesti on Avestiku arvutist välja voolanud peaaegu vanamoodsas žanris teaberaamat. Sellisel kuivalt nentival stiilil on muidugi oht muutuda pikapeale nahkseks, kuid kogu raamatut elustavad maitsekas koguses teatraalide ilukirjanduslikumat ja isiklikumat laadi meenutused. Pean ütlema, et üldiselt on näitlejate-lavastajate intervjuude avaldamine kõikvõimalikes väljaannetes ületamas juba taluvuse piiri. Intervjuud pole iseenesest midagi halba, aga sada juhuslikku intervjuud ei korva siiski üht arukat sünteesi. Ja sünteesitaotlust võib „Isiklikus teatris” selgelt näha. Samal ajal jooksevad lugeja silme ees nii teatrisisene ehk tegijate kui ka -väline ehk vaatajate vaatepunkt. Kusjuures tegijate (Riho Västriku, Aarne Mägi, Margo Tederi, Bengt Anderssoni, Markus Zohneri, Mart Kivastiku jt) kirjutised (mitte intervjuud!) on selles raamatus heldimapanevalt südamlikud ja nõtkes stiilis. Sõnade taga võib aimata siirast armastusavaldust VATile.
Peatükis „Loominguline ülevaade ja retseptsioon” jagab Avestik VAT-teatri loomingu nelja perioodi (mis ma pisut ümber sõnastan): katsetava tudengiteatri aeg (1987–1991), ringireisiva lasteteatri aeg (1992–1996), professionaliseerumise ja välisfestivalitsemise alguse aeg (1997–2000), institutsionaliseerumise ja rahvusvahelise koostöö aeg (2001–2007). Üks kommentaar: uus trupp moodustus ning koostöö proffidega algas juba aastal 1996, nii et kolmanda loomeperioodi piiri võib ettepoole nihutada.
Kahjuks koosneb see väga paljulubavalt alanud peatükk peamiselt pikematest ja lühematest teatrikriitika väljalõigetest. Autor on siin enamasti loobunud kommentaaridest ning jäänud lootma, et kokkukorjatud lõigukesed kõnelevad iseenda eest ning lugeja koob neist tükikestest oma narratiivi või diskursuse. Usun, et keti (narratiivi kujundlik vaste) või vaiba (diskursuse kujundlik vaste) kudumine on komplekssete nähtuste mõistmiseks siiski vältimatu mõtteoperatsioon. (Seda isegi nn mittenarratiivse teatri, nt Kolditsa „Prohveti” puhul.)
On lõbus paradoks, et Avestikuga pikemalt koos istudes satume varem või hiljem eesti teatrikriitika taset kiruma, muretsedes just selle pärast, millise olematu või ebaadekvaatse pildi see praegusest teatrist tulevikus jätab. Ja nüüd siis langes autor ikka sellesse paratamatuse ja pisut ka mugavuse lõksu, et ehitas oma peamised argumendid üles teiste arvamuste telliskividega. Ma ei tea, kas Avestik on nii hoolsalt sõelunud, aga raamatust jääb mulje, et eesti teatrikriitika on täitsa tihe ja tasemel: tähelepanu pööratakse ka väiketeatritele, lastelavastustele muidugi vähem, vaadatakse tähelepanelikult ja kirjutatakse elavalt.
Materjali hulgast tulenevalt muutuvad lavastuste käsitlused järjest pikemaks ja põhjalikumaks: selgelt on näha, kuidas ja millega VAT Eesti meediamaastikku sisse sõidab. Veduriteks olid selles protsessis Agur ja Karusoo oma lavastustega ning nende järel tuli rida välismaalastest lavastajate töid. Teostust ei hinnatud nende lavastuste puhul ehk alati sajaprotsendiliseks õnnestumiseks, aga teemad ja lähenemine on intrigeerinud. Teine võimalus meediasse pääseda on igasugused preemiad, mida ei maksa muidugi üle tähtsustada, aga tihti toimivad need nagu õli, s.t igale mehhanismile pisut erinevalt, aga üldiselt tuleb kasuks ikka.
Kuigi Avestik on raamatu tõesti loogiliselt ja huvitavalt struktureerinud, siis meediakajastustes on jäänud Toikka lavastused ja kogu programmiline töö siiski varju. Tiina Rebane ja tema seitse ametit teatri näo kujundamisel ei tule samuti jutuks, kuigi tegijad mainivad mitmel korral, et teater on püsinud just paljuski Toikka ja Rebase initsiatiivil. Ja miks pole sõnagi juttu teistest VATi kepsudest ja kolvikestest? Väga inspireeriv on VATi lavastuste täielik nimekiri, sest see tekitab päris palju küsimusi. Mida tähendab lausung „muusika ansamblilt „Pantokraator”” või „Tunnetusüksus” või „Seitsmes meel”? Kas lihtsalt seda, et nende helisalvestisi kasutati muusikalise kujundusena või oli tegemist koostööga? Jääb mulje, justkui oleks tegemist elava muusikaga etendustega. Kes/kus on helilooja Rivo Laasi, kes VATile on pidevalt muusikat kirjutanud? Ja kunstnik Karmo Mende? Või näiteks, mis ikkagi juhtus nende Marika Vaariku Anouilh’ lavastustega, millest ühte mängiti isegi Eesti Draamateatri suures saalis, ja mõlemat vaid üks kord?
VAT-teatrist saab kirjutada igasuguseid lugusid. Saab kirjutada hollywoodlikult/luterlikult: kuidas algus oli vaene ja raske, aga töökas ja edasipüüdlik inimene jõuab ikka omadega mäele, nii et lõpuks hakkasid tulema ka tähelepanu, tunnustus ja raha. Avestik pole oma raamatus musti värve eriti kasutanud, on rõhutanud rohkem positiivset, ja ehk ongi parem. Ajaloolises ülevaates rõhutatakse pidevalt preemiaid ja kutseid festivalidele, retseptsiooni peatükis on kriitilist kriitikat nagu näpuotsaga soola, kuigi VAT-teatri elu ja renomee pole olnud probleemitu. Pisut oli hullumeelsetest algusaegadest juttu näiteks Marika Vaariku intervjuus 3. novembri Arteris.
Mul isiklikult on kahju, et Avestiku eesmärk on olnud teha objektiivne ajalooraamat, õnneks küll mitte klantsraamat, ning et ta on lasknud endal rääkida küll kriitikuna (ajaleheväljalõigete kaudu), kuid mitte VATi sõbra ja analüütikuna. Tean, et tal on selles asjas palju huvitavat ja mõtlemapanevat öelda. Mul on kahju, et Toikka, Rebane ja kogu meeskond on jäänud lugejale kaugeks, et nende kogemus ja üldistus tööst sellises eraalgatuslikus väiketeatris nagu VAT jäi nende kaante vahelt välja. Sest mõelda, millist unikaalset elu nad on elanud!