Kirjastus Tänapäev, 2011
Toimetaja Maie Mägi, kujundaja Andres Tali. Kõvakaaneline, 336 lehekülge, mõõdud: 230×160. Trükidud OÜ Greif trükikojas. Saadaval raamatupoodides Apollo, Rahva Raamat ja Raamatukoi. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatu eessõna:
Näitleja biograafiat ehk kogu tema elus toimunud tegevuste ja temaga seotud sündmuste kirjeldust on koostada-kirjutada mõnevõrra keeruline, sest suure osa oma elust ei ole näitleja päris tema ise. Vaatamata sellele on teatri- ja filminäitleja Sulev Luige (16. aprill 1954–29. juuni 1997) biograafia põhiteljeks ikkagi tema looming. Siiski võib ühe näitleja loomingu jäädvustamine kirjasõnas olla märksa keerukam kui mõne teise oma. Tundub, et Sulev Luik on üks vähestest eesti näitlejatest, kelle loometööd või näitlejaolemust või midagi veel abstraktsemat ei õnnestu kuigi edukalt sõnastada, veel vähem seda kirja panna. Vähemalt mitte selliselt, et see kirjeldus oleks üheselt mõistetav, informatiivne ega kujutaks endast poeetilist omadussõnade massiivi. Et see kirjeldus oleks rentaabel ehk kirjeldaks seda, mida näitleja teeb (ja siin ei pea ma silmas üksikute rollide kirjeldamist).
Kui kedagi on raske täpselt ja adekvaatselt kirjeldada, siis püütakse mõistmist saavutada võrdluste ja kõrvutamise abil. Ja pole sõnastaja süü, kui ta sõnu ei leia. Sulev Luige kolleegid ja sõbrad võtsid teda (tema näitlejatööd) portreteerides korduvalt kasutusele võrdlusi „nagu Urmas Kibuspuu“, „nagu Juhan Viiding“, „nagu Jüri Järvet“, nagu see või teine näitleja mujalt maailmast. Rääkimata võrdlemisest ebamaiste olenditega.
Lea Tormis, kunagine Luige õppejõud lavakunstikateedris, tõdes Luike meenutades midagi samalaadset: „Näitlejast on väga raske rääkida. Kui ta midagi konkreetselt teeb laval, siis saab seda kirjeldada. Või kui ta mingit rolli tõlgendab kuidagi teistmoodi. Aga kui ta lihtsalt on, nagu Sulev sageli oli, siis ei leia sõnu, kuidas teda kirjeldada. Ta tuleb sulle silme ette, sa näed teda, aga ei oska seda kuidagi sõnadesse panna.“ Oma sellist oskamatust olen ilmutanud mõnevõrra peatükis „Filmides ja televisioonis“, sest erinevalt teatritöödest oleks ju neid, jäädvustatud töid, võimalik kirjeldada. Vaatamata sellele loobusin Luige väliselt distantseerinud, kuid seesmiselt ometigi väga kohalolevate tegelaste ja nende käitumise sõnastamisest just sõnastamise mõttetuse tõttu. Nii filmi- kui teatritöödest on siiski kahekümne aasta jooksul, alates 1976ndast, ilmunud mitmeid arvustusi-artikleid, milles Luike on tabatud ja mis ka selles raamatus tänulikult rakendust on leidnud.
Vahendajana, ettekandjana (kuna mul isiklikku kokkupuudet Sulev Luigega pole olnud) olengi sisukamalt kõhelnud selles, kui adekvaatne on kõne all olev vahendus või ettekanne just selles raskesti kirjeldatavas kontekstis. Märksa täpsem on portree maisest Sulev Luigest, näitlejast väljaspool teatrit. Minu töö oli seda põnevam – nii heas kui ka paraku vastupidises mõttes – et Luige kaasteeliste suust kostis nii mõnigi kord vasturääkivusi näitleja igapäevaelu ja sisemise arengu kirjeldamisel, ning mõned kolleegid, kelle mälestusi peaksime selles raamatus iseenesest mõistetavaks, loobusid ainult neile teadaolevatel põhjustel kaasa meenutamast. Muidugi oleks võinud veel paljude inimestega rääkida, kuid kuhugi tuli piir tõmmata.
Eespool öeldule vaatamata tundub ühe eesti omapäraseima näitleja portree siiski detaili- ja värvirikas, nii et vaevalt võimalike lünkade täitmine muudaks olemasolevat kuvandit Sulev Luigest. Olulised on biograafias isiku enda kogemused nendest sündmustest, millel elulooraamatus lühemalt või pikemalt peatutakse. Sel põhjusel olen raamatus julgelt kasutanud Sulev Luigega tehtud intervjuusid ja tema enda mõtteavaldusi, kuigi mitte täies mahus. Samal otstarbel ehk et võimalikult palju Luike ennast tema enda kaudu avada, leiavad kasutamist tema kirjad (peamiselt koju Aresse) ja kirjad temale. Nende kirjapilt on muutmata. Kogu teadmine Sulev Luige lapsepõlve(kodu) kohta pärineb tema emalt Õie Luigelt, õdedelt Ene Sädelt ja Eve Krillolt ning vennalt Kalev Luigelt.
Põhimõttel „vähem tõlgendust, rohkem isikupärast dokumentaalsust“ olen raamatus kasutanud eriti oluliste lavastuste või filmide puhul pikemaid (ja pikemalt) ilmunud sisukaid arvustusi. Tsitaatides pole ma märgistanud neid kohti, kus olen tsitaadi katkestanud, lause või lõigu vahelt välja võtnud. Sellist ebakorrektsust õigustan sellega, et ilma pidevalt esinevate /—/ märkideta on teksti sujuvam haarata ja hoomata.
Raamatu ülesehitus on kaasaegne ning Luige puhul möödapääsmatute rõhuasetustega. Enam-vähem kronoloogiline kulgemine on liigendatud valdkonniti või töökeskkonniti – aeg Noorsooteatris, filmid-televisioon ja aeg Draamateatris. Kuna elus toimub suur hulk asju paralleelselt ja paljud ammu toimunud olukorrad on olulised veel ka hiljem, seda mitte ainult mälestusena, siis mingi kihilisus läbi mõningaste (fakti)korduse on olnud taotluseks. Peatükis „VIIlend“ olen vaid põgusalt peatunud lennu üldisel tegevusel ja üldise olukorra mõtestamisel, kuna seda on mõnevõrra põhjalikumalt teinud Pille-Riin Purje raamatus Jüri Krjukovist ja siinkirjutaja raamatus Urmas Kibuspuust. Nendest raamatutest leiab ka viiteid selle lennu kohta käivatest pikematest käsitlustest.
Iga eesti keeles või eesti inimesest ilmunud biograafia kujutab endast olulist kildu meie kultuuriloos. Siiski võiks ühest elulooraamatust välja lugeda ka midagi sellist, mis tõstab ikka ja jälle fookusesse üldist ja olulist. „Märka tõelist kunstnikuhinge, ära lase tal hääbuda ja haihtuda!“ võiks käesolev biograafia kokkuvõtlikult kajada loosungina tänasesse teatrimajja, prooviruumi, ateljeesse, stuudiosse, tänavale.
Raamatu käsikiri valmis 10. septembril 2011. Alles järgmisel päeval sain aru, kui suur õnn oli see raamat just nüüd, sel aastal valmis teha. Sest just tol kuupäeval lahkus meie seast Sulev Luige kauaaegne kolleeg ja sõber ning sellesse raamatusse palju väärtuslikku talletanud filmimees Jüri Sillart. Suur tänu talle kuhugi Sinna… Ja suur tänu ka Siia ehk kõikidele teistele kaasarääkijatele, -mõtlejatele ja -aitajatele, olenemata sellest, kas nende nimed kajastuvad siin raamatus või mitte.
Tallinn–Tartu, 2010–2011
ARTIKLID:
„Sulev Luige elulooraamat toetub intervjuudele ja mälestustele“
ERRi uudis, 15. detsember 2011
Kirjastus Tänapäev jätkab eesti kultuuriloo suurkujude talletamist ja täna tutvustati Rait Avestiku koostatud Sulev Luige biograafia.
Varalahkunud näitlejast portree loomisel toetus autor sõprade ja kolleegide mälestuste kõrval Luige intervjuudele ja mälestustele, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Avestik ütleb, et ta pole Sulev Luigega isiklikult kohtunud, kuid ta tundus inimesena väga soe ja lihtne, sõna otseses mõttes maainimene, kes elu lõpuni igatses looduse rüppe ja seal ka tihti käis. Näitlejana oli asi aga hoopis keerulisem.
“Kui räägiti tema näitlejavõimest ja olekust, siis tihtipeale tuuakse sisse mingid ebamaised olendid, mingi tulnuklikkus. See kõlab esmapilgul küll naljakalt, aga kui nüüd kainelt järele mõelda, siis midagi kummalist seal oli, heas mõttes kummalist,” sõnas Avestik.
Sulev Luige kolleeg, näitleja Anne Paluver ütles, et see, mis eristab väga head näitlejat heast ja keskmisest, on karisma. “See ei ole õpitav. See kas on või seda lihtsalt ei ole,” nentis ta.