Keeletoimetaja Katrin Jänese, kujundaja Piia Ruber. Trükitud trükikojas Greif. Raamatu trükikulusid aitas katta Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital. Koostööpartner Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Fotosulg 2013

Saateks

1999. aasta lõpus kirjutas teatriloolane Kalju Haan kolleeg Maimu Valterile (1926–2002) soovituskirja, mille viimane esitas koos rahataotlusega Eesti Kultuurkapitalile – andmete kogumise staadiumis oli monograafia teatri- ja filminäitleja Einari Koppelist. „Selle töö on ette võtnud Einari Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegne õpingukaaslane Maimu Valter, kes on kõigiti usaldatav Einari Koppeli isiksuse- ja loomekontekstide avajana. Täna prevaleerivalt žurnalistlik-meedialik ehk paljalt manifestatsiooniline tasand on ilmselt ka seetõttu just läbi autori Maimu Valteri kognitiivsusega välistatud,“ kirjutas Haan. Kuigi Valter (neiupõlvenimega Pohlak) alustas oma tööga, plaanide kohaselt lühimonograafiaga, väidetavalt juba 1994. aastal, jäigi kogu ettevõtmine siiski andmetekogumise staadiumisse. Selle üheks põhjuseks võis olla ka tööde kuhjumine – üsna vahetult enne Valteri surma oli trükikõlbulikuks saanud tema käsikiri „Eesti Riiklik Teatriinstituut 1946–1951“. Trükki jõuab see tegelikult alles nüüd.

Samalaadne unustuste hõlma vajumine ähvardas ka Einari Koppeli monograafiaks kogutud materjale, Koppelist endast rääkimata. Kui aastal 2000 peeti Eesti Draamateatris Koppeli 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtut, andis ürituse läbiviija Kalju Haan avalikult teada, et valmimas on raamat Koppelist ja kokkutulnutel on viimane võimalus seda vestlusringis koos Maimu Valteriga täiendada.

2012. aasta alguses käesoleva monograafiaga alustades polnud ma Valteri Koppeli-teemalisest tegevusest teadlik. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis asunud Koppeli kaasaegse pooleliolev töö muidugi üllatas ja andis samas ka kinnitust, et olen õigel teel. Kuigi Valteri töö jäi andmete kogumise seisu ja seega alustasin peaaegu nullist, leidus tema materjalide hulgas ka midagi väga väärtuslikku. Need on intervjuud paarikümne Koppeli lähedase ja kolleegiga, kellest pooled on tänaseks meie seast lahkunud. Sellega, et Valter oli kassettidele salvestatud jutuajamised litereerinud, juba teinud teatud valikud, sõelunud enda vaatevinklist olulise ebaolulisest välja, jäi siinkirjutajal üle ainult leppida. Kuna Valteri lehtedele ja paberiribadele kirjutatud andmetes leidus ka tema enda mõtteid Koppeli kohta, olen ka neid nüüd kasutanud.

Ei saa salata, et vähem või rohkem retooriliselt esitatud küsimused „Miks raamat Einari Koppelist?“ või ka „Kes oli Einari Koppel?“ on mind saatnud tervel tööperioodil. Üle põlvkonna tagasi surnud „tundmatule“ erinevaid ressursse kulutada tundub mõnes mõttes tõesti ebarentaabel. Kui aga kohaliku kultuuriloo kontekstis ei teki küsimusi silmapaistvate isikute monografeerimise vajalikkuses, siis ei tohiks ammugi tekkida sellist küsimust Einari Koppeli puhul. Pealegi näib ühe eestlasest suurkuju kirjavormis ja seega ajahambale vastupidava säiliku loomine (teatri)uurijale justkui õilistava kohustusena.

On keeruline oletada, kuidas võivad tänast või tulevast teatraali mõjutada teadmised Einari Koppeli elust ja loomingust, kuid usun, et innustavalt, sest võib liialdamata väita, et Koppel oli 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel Eesti teatri üks võimsamaid meesnäitlejaid. Suveräänne liider, nagu kaasaegsed on meenutanud. Toodud universaalse näitleja eeskujuks ja oma musikaalsusega heas mõttes ehmatav.

Seda kontrastsemalt mõjub Koppeli keeruline elu – traagiline lapsepõlv, sõda ja sõdimine nii ühel kui ka teisel poolel, romantika, hirm ja absurdsus sõjajärgsetel kümnenditel, dramatism isiklikes suhetes, nälgivast ja põdurast teatritudengist riigi üheks tuntuimaks näitlejaks ja paljude naiste ihaldusobjektiks saamine. Kust Koppel endasse näitlejavõimsust ammutas, on küsitud. Tuli midagi elu kiuste või tõttu?

Raske öelda, milline oleks tulnud Maimu Valteri raamat, kuid siinne on tehtud kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega. Kui mõnedes lugudes on märgata veidi hõredust või ülelibisemist, on see tingitud kas minu võimekusest või soovist, või kellegi teise soovist. Raamatu jaotamine paljudeks peatükkideks täidab eelkõige lugejasõbralikku eesmärki. Samal põhjusel olen pisut ebaakadeemiliselt käitunud ka tsitaatidega, küll ainult vormiliselt, mitte sisuliselt. Kõik raamatus olevad kirjad on avaldatud pea muutmata kujul. Mõned äärmiselt sügavuti minevad rollikirjeldused, mis mõjuvad tänases päevas harukordseina, on taaskasutust leidnud suuremahulistena.

Meenutagem ka üht – tagantjärele vaadates – üsna humoorikat seika, mis leidis aset ajal, kui Maimu Valter Koppeli käsikirja koostas, ning kui raamat oleks sel ajal trükki jõudnud, oleks see olnud teosele suurepäraseks reklaamiks. „Skandaali“ üheks peaosaliseks oli niisiis ammu surnud Einari Koppel. 1996. aastal tõstatas ajakirjandus probleemi ühe kohaliku alkoholifirma tellitud viinareklaami suhtes, milles oli kasutatud vana mustvalget fotot, kus „esinesid“ meie seast lahkunud artistid – Koppeli kõrval ka tolleaegse Reformierakonna esimehe Siim Kallase akordionistist onu Valter Kallas ning näitleja Edgar Vilba. Kuigi foto allkiri oli umbisikuline „Mina, Volts ja Voltsi paps“, ajas reklaamifirma taoline käitumine Koppeli lähedased, erinevalt Siim Kallasest, väga endast välja. Kuigi pärast avalikke proteste ajakirjanduses avaldati reklaamifirma poolt ka vabanduselaadne kirjutis, oli Koppeli esimene abikaasa, telerežissöör Elvi Koppel koos tütrega valmis asjaga kohtu kaudu edasi tegelema. Kõige tipuks nähti kurjajuurena reklaamifirma reklaamikirjutajat, Draamateatri näitlejat ja lavastajat Hendrik Toompere juuniorit, kes foto Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist oli leidnud.

See selleks. Alljärgnevast selgub mõndagi mehe kohta, kes kunagi oli terve Eesti jaoks siinse teatri- ja filmimaailma hinnatumaid, nii näo kui ka hääle järgi tuntumaid näitlejaid, aga paarkümmend aastat hiljem vaid anonüümne sell suvalises viinareklaamis. Kelleks saab või jääb Einari Koppel tulevikus, paistabki siis…

Tänan kõiki asjassepuutuvaid nii kombatava kui ka mittekombatava töökeskkonna loomise ja seal tegutseda võimaldamise eest. Samuti kõiki Einari Koppelist kaasarääkijaid ja -mõtlejaid. Tänu ka kuhugi Sinna filmipublitsistile Aare Ermelile, kes tegi tutvumise Koppeli kinokunstiga väga hõlpsaks, kuid kes raamatu valmimise ajal meie seast lahkus.

Autor

Tallinn–Tartu

2012–2013

 

ARTIKLID:

Võimas näitleja kütkestas publikut ja eriti naisi 

Raimu Hanson,

12.detsember 2013

Tartu Postimees

 

Eelmisel nädalal tuli trükist soliidselt tüse teos näitlejast, kes kujunes pärast Ugalast tulekut ja enne Tallinnasse draamateatrisse minekut Vanemuise võimsaks esinäitlejaks. Jutt on Einari Koppelist. Einari Koppel (1925–1978) teenis Vanemuises välja Eesti NSV teenelise kunstniku ja draamateatris rahvakunstniku aunimetuse. Praeguseks on ta vajumas unustuse hõlma.

Et kunagine teatri- ja kinopubliku lemmik tema suure ande pärast teenitud aujärjele tõsta, on Rait Avestik kirjutanud monograafia. See on mõnuga loetav ja pakub mõneski kohas lausa üllatusi. Nii näiteks hoidis Einari Koppel ja tema pere suures saladuses, et 18-aastaselt värvati ta Saksa sõjaväkke lennuväe abiteenistusse ja et ta võitles 1943. aastal Soomes vabatahtlikuna Punaarmee vastu.

Ugalast Vanemuisesse

Koppeli esimesed lava-aastad pärast Eesti riikliku teatriinstituudi lõpetamist suvel 1950 möödusid Viljandis Ugalas. Sealt meelitas ta aastal 1958 tartlaseks Vanemuise peanäitejuht Kaarel Ird. Tartu teatris tõusis Koppel tunnustatud esinäitlejaks. Erilise hiilgusega paistis ta silma «Coriolanuses» ja «Andres Lape­teuse juhtumis» nimitegelasena ning «Kolmekrossiooperis» Väitsa-Mackiena.

Andres Lapeteuse osas tuli ta ka kinolinale. Kokku oli tal rolle 18 filmis, millest osa valmis kodumaalt kaugel, lisaks telelavastused ja ka osalemine multifilmide eesti keeles kõlama panekul. Viimaseks selliseks tööks jäi Tallinnfilmis multifilmi «Krokodill Gena» laulu «Sinine vagun» eestikeelne salvestamine. See sai tehtud mõni nädal enne tema surma.

Lauljana osales ta ka muusikalavastustes ning sobival võimalusel rõõmustas ennast ja kolleege klaverimänguga. Vanemuises tõi ta lavastajana vaatajate ette isegi ooperi – Mozarti «Armastuse aia».

Vanemuisest siirdus Einari Koppel 1978. aasta kevadel  Tallinnasse draamateatrisse. Monograafias on ühe lahkumise peapõhjusena toodud tüdinemine Kaarel Irdi ehk Vana Hirmsa röökivast lavastamisstiilist.

Koppeli suuremate osatäitmiste üksikasjalise vaatluse hulka on monograafia autor lisanud osavalt vaheldust looma peatükid, mis heidavad pilgu tema pereellu nelja naisega. Need on näitlejad Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn ja Milvi Koidu ning raamatupidamisega tegelenud Siiri Koppel.

Kooselust esimese naisega sündis perre tütar Malle, kuid juba aastal 1955 leidis Koppel endale uueks elukaaslaseks kolleegi ja endise kursuseõe Maimu Sonni. Sellest suhtest sündis kaks aastat hiljem poeg Erkki.

Draamateatri ajast sööbis tollase teatripubliku mällu Einari Koppel eriti sügavalt lavastustes «Külalised» ja «Parvepoisid». Ja muidugi «Richard III», mis oli ilmselt talle endalegi väga meelepärane.

Hauda Richard III mõõgaga

Igatahes palunud ta pärast kindlat teadmist, et sarkoom viib ta siit ilmast kiiresti, Mikk Mikiverilt kaht asja: hauda kaasa panna Richardi mõõk ja matustele Irdi mitte kutsuda. «Nii ka juhtus,» kirjutab monograafia autor.

Nagu Rait Avestik eessõnas tunnistab, on ta raamatu teinud «kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega».

Autorit ei ole kammitsenud teatriteaduslik akadeemilisus. Ta on komponeerinud oma suurteose lugejasõbralikult nii vormilise (see avaldub osavas peatükkideks jagamises ja illustreerimises – umbes 120 fotot!) kui ka sisulise poole pealt.

Rait Avestiku monograafia on kütkestav, nii nagu oli seda ka Einari Koppel.

 

Raamatu kaudu ilmub minevikust taas lavale kütkestav Einari Koppel

Andres Laasik

12. detsember 2013

Eesti Päevaleht

 

Rait Avestiku elulooraamat toob Eesti teatriloo varakambrist uuesti avalikkuse ette suurkuju – Einari Koppeli.

Seda, et Einari Koppel oli tõepoolest suurkuju ja pealegi kütkestav, nagu uue teatriraamatu autor pealkirjas väidab, oli nende ridade autoril võimalik ise laval näha. Voldemar Panso lavastatud Teuvo Pakkala laulumängus „Parvepoisid” kadus Einari Koppeli mängitud Tolari siivsalt laulvate parvepoiste koori taha ära. Siis äkki tõusis ta esile oma stseenides, kus puhkes vanema ja vara poolest kehvema Tolari hilinenud armulugu küpses eas nooriku Maijaga, keda mängis Laine Mesikäpp.

Nende stseenide ajal oli lava Einari Koppelit täis. Kui Maija ja Tolari lugu jõudis rahvalikult naljakavõitu kulminatsioonini, kasvas pinge tohutuks. Vaataja oli pandud kaasa elama lihtsamast lihtsamale murele: kas vana torisev poissmees söandab kosida mitte just noort käbedat prouat? Tolari ja Maija lugu rääkis Panso lavastuses sügisesest armastusest ja see armastus oli usutav – muidugi teatri vaatenurgast. Kütkestamine käib teadupärast armastuse juurde ja seda kunsti Koppel valdas, olgu tal mängida kasvõi pahur poissmees.

Kõnealune raamat kujutab endast ühe teise pooleli jäänud töö lõpuleviimist. Rait Avestik on tänuväärsel moel pannud punkti kunagi Einari Koppelist raamatut kirjutama hakanud Maimu Valteri kogutud materjalile ja märkmetele. Nende põhjal on ta teinud päris elulooraamatu, mis kajastab näitleja elukäiku sünnist surmani. Allikate hulk on korralik, käsitlus põhjalik. Siiski on ka hõredamaid kohti. Ärevad aastad 1943–1944 ja 1944–1946 on esitatud võrdlemisi punktiirselt. Kuigi Koppeli põlvkonna inimesed ei armastanud arusaadavatel põhjustel nõukaajal oma sõjakogemustest palju rääkida, olid need valusad aastad kahtlemata neisse jälje jätnud. Einari Koppeli sõjameheteel oleks võinud veidi rohkem peatuda, seda rohkem, et Jalkaväkirykmentti 200 paberid ei ole enam laevasõidu, vaid arvutikliki kaugusel.

Teatritraditsioon on paljuski rollide loomise traditsioon. Koppeli mängitud Tolari ees kõndis legendaarne Ruts Bauman Tallinna Töölisteatris tehtud Tolarina. Brechti „Kolmekrossiooperi” Väitsa-Mackie rollis sammus Koppel Oskar Põlla sealsamas Töölisteatris loodud rolli järel. Neid võrdlusi rollianalüüsis kahjuks ammendavalt pole.

Vägevad vanamehed

Sovetitendentsiga tükkidest kirjutades on autor sattunud raske portsu otsa. Nende lavastuste nõukaaegse kriitika ja isegi tollaste meenutuste kaudu lahtiharutamine on tõeline klaaspärlimäng, mille tulemus on, nagu on. Aleksandr Gelmani praeguseks täiesti arusaamatu näitemängu „Ühe koosoleku protokoll” järgi sündinud Panso menuka ja omas ajas poliitiliselt terava lavastuse ning Koppeli rolli kirjeldus tuleb raamatust täiesti tuttav ette, kuid ei ava sotsiaalpsühholoogilist mängu. Praegu tundub uskumatu, et Eesti teatri vägevad vanamehed laval sellist jura mängisid, kuid ometi nii oli ja see oli vägev teater.

Kahe silma vahele ei jää ka Einari Koppeli filmitööd. Filmirollid on tänu tselluloidlindile jäävad, erinevalt näitlejate teatritööst, mis haihtub pärast viimast mängukorda. Koppeli filmirollid kinnitavad läbi raamatu jooksvat väidet, et tema anne oli mitmekülgne. Kui võrrelda näiteks nimiosa filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” Sauluse rolliga „Viini postmargis”, leiab sellele mitmekülgsusele kinnitust. Koppeli filmirollid on kõik täiesti erilaadsed. Näitleja mängib erinevaid karaktereid, kusjuures jääb mulje, et just selliste rollide peal ta ongi. Universaalne mees, kes jõudis ennast teostada ka muusikateatris.

Raamat ei ole hästi toimetatud. Üks asjalik kõrvalpilk oleks teinud teose ladusamalt loetavaks.

 

Klouni* poeg, kes oli lava kuningas

Margus Mikomägi

21. detsember 2013

Maaleht 

Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925‒1978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.

Olen sellele tänaste tippvormis näitlejate puhul palju mõelnud, et kui vanad olid õieti need näitlejad, kes mu jaoks tegid hiigelrolle siis, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Need, kes just seetõttu, mida nad tegid laval, on mu jaoks eeskujuks tänaseni. Tol ajal olid peale Koppeli Draamateatris ju veel Kaarel Karm, Jüri Järvet, Valdeko Ratasepp, Ants Eskola, Rein Aren… noorematest Juhan Viiding ja kohe oli teatrisse sisenemas seitsmes lend, Peterson, Karusoo, Kibuspuu, Luik, Krjukov… Näitleja oli üliauväärt amet ja lavastajad arvamusliidreiks, kui maailma asjadest kõneldi.

Kord luuletaja Andres Ehin ütles, kui üht koos vaadatud teatrietendust arutasime Rapla rongis, et ta elu suurimad teatrielamused jäävad Tartu ülikoolis õppimise aega, kui ta vaatas Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi. Näitena oli jutuks Jaan Toominga „Laseb käele suud anda“. See oli Andres Ehini sõnul tema kõige vastuvõtlikum iga. Meeleerksus, mis sünnitab seoseid kogu eluks, oli meil seal rongis jutuks…

Eredad aastad

Nüüd monograafiaraamatut tagant ettepoole lehitsema asudes avastasin, et olen näinud kõiki Einari Koppeli viie aastaga Draamateatris tehtud rolle. Kõiki lavastusi, mida oli kokku kolmteist! Paljusid vaatasin ka mitu korda, näiteks “Seersant Musgrave tants” Mikk Mikiveri lavastatult. Ita Ever suitsetas eeslaval kiiktoolis piipu, Stalini lemmiktubaka “Zolatoje runo” lõhn levis üle saali. Ja seersant Musgrave oli Einari Koppel. Musgravest on meeles just see, et suurt kasvu tugev sõjamees, võitja igatahes ja üle laipade, on sõja ja vägivalla vastu. Monograafiat lugedes sain kinnitust, autor tsiteerib teatrikriitik Ants Järve: “E. Koppel avab veenvalt Musgrave traagika, pannes ühtlasi jõuliselt kõnelema vägivalla meeletuse, inimese muserdamise nende poolt, kes nimetavad end inimeste kaitsjaks.” See on kaasaegne mu jaoks ka täna. Ma muide mäletan, et olin selle lavastuse etendustelt tulles alati väga rõõmsas tujus.

Ilmselt oli see aeg Eesti teatrile seni üks tihedaim sündmuste poolest ja seega kõige õnnelikum. Uus teatrilaine, lausa teatrimuutus elas kõrvuti vana väga hea ja elusaga.

Tagasi tulles Lembit Eemäe ja Einari Koppeli sõpruse juurde, mille sest raamatust välja lugesin… Koppel oli tuntud ja armastatud näitleja ka enne Draamateatrisse tulekut. Ta sõber Lembit Eelmäe sai kuulsaks ja mängis ennast Eesti teatriloo suurimate hulka alles siis, kui Koppel oli Vanemuisest lahkunud. 1976. aastal tegi Eelmäe oma Põrgupõhja Jürka Jaan Toomingaga ja siis tulid juba Kauka Jumal ja Veli Joonatan… tipprollid.

Ma arvan, et oli 1980. aasta, kui Lembit Eelmäe ja Ugala trupp said teatri aastapreemia „Kihnu Jõnni“ eest. Selle preemia kätteandmise õhtul tõusis saalitäis teatriinimesi püsti, kui Heino Mandri läks oma näitlejapreemiat vastu võtma. Selle ta sai Eugen Jannseni mängimise eest Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Krossi mononäidendis “Pöördtoolitund”. Rait Avestik kirjutab oma loos, et seda osa pidi tegema Einari Koppel.

Näitlejatelt küsitakse kohtumistel tihtipeale, kuidas neile tekst pähe jääb. Ka see lugu, kuidas Einari Koppel õppis Eugen Jannseni monoloogi teksti, on Ita Everi suu läbi ses monograafias sees: “Siis ta läks nii elevile ja ütles, et ära sa kellelegi räägi, äkki see tundub mõnele lapsik, aga kuna teksti on palju, siis kirjutasin endale üksikud lehed üles perfokaartidele ja kannan kaasas ja niimoodi õpin.” (Raadiosaade 1978).

Pühendumine ennekõike

Üks Avestiku Koppeli monograafia lisaväärtusi mu jaoks on see, et on kasutatud ohtralt tollaste teatrikriitikute arvamusi. Need omakorda juhivad tähelepanu sellele, kui altid olid toonased kirjutajad nõudma näitlejalt uues rollis uut kvaliteeti. Kui seda ei täheldatud, siis seda ka öeldi. Siit omakorda tekib seos, et ka lavastajad, eriti teatrite peanäitejuhid pidid oma näitlejaid tundes ja repertuaari valides arvestama sellega, et osi jagades need mitte lihtsalt ei sobiks, vaid näitlejat ka tema loomingulisel teel edasi aitaks. Aitaks suuremaks saada. Kunstiline tulemus tundus siis olema tähtsam kui saalide täituvus.

Tollele ajale iseloomulikuna toon siin esile kaks fotot paljude seast selles õnnestunud raamatus. Siiski tegi näitleja laiemale publikule tuntuks film ja muidugi ka telelavastused. Telelavastused ei olnud seriaalid ja neis tehti taas suurrolle.

Need pildid kinnitavad, et noorest saab suur siis, kui ta mängib kõrvuti ja võrdselt vanade ja suurtega. See on nagu õppimine õppimata. Raamatu 273. leheküljel on jutt ja pilt filmist “Ühe küla mehed”, fotol Kaarel Karm, Einari Koppel ja Helend Peep. Lehekülg edasi on Koppel pildile jäänud koos Paul Ruubeli ja taas Kaarel Karmiga ning seekord on tegu kaadriga filmist “Jäljed”. Miski põlvkondade ja püsiväärtuste järjepidevusest on neis mõlemas.

Ja veel üks tähtis asi on selles raamatus kõige muu kõrval olemas, nimelt arusaamine, et näitleja on näitleja ja ei pea ei raha pärast ega mingil muul välisel sunnil lavastama. Einari Koppeli pika rollide nimekirja kõrvalt leiab ka kaks lavastust, aga on üpris selge, et suureks näitlejaks saab mängides ja suureks lavastajaks lavastades. Pühendumine ennekõike!

Ainus, mis mulle ses raamatus ei meeldi, on pealkiri. “Kütkestaja” kõlab nagu “Ärapanija” ja lisaks juhib kergema keelega harjunu kohe mõttele, et tegu on raamatuga, kus räägitakse näitleja Koppeli naistemeheks olemisest. See õnneks nii ei ole ja kui pealkiri mõne lugeja juurde toob, on seegi andeks antud.

Kütked seovad, see raamat aga mind hoopis vabastab. Paneb mõtlema mastaapidest ja teatrikunsti osast inimeseks kasvamisel. Kinnitab, et teatris on kõige tähtsam näitleja. Seda ka õpetab see raamat, et vanasse ei tohi takerduda. Tuleb olla uudishimulik, märkamaks uut ja vana. Einari Koppeli elu ja looming on näide sellest kuidas näitleja saab olla ja elada nii, et ta kohta öeldakse ajastu lühikroonika. See on ses raamatus ka olemas.

*Einari Koppeli isa oli Julius Koppel(1893 -1935), ehk kuulus kloun Lex, veel kuulsamast Eesti klounipaarist Max ja Lex.

 

Suur mees suures plaanis

Rein Veidemann

15. jaanuar 2014

Postimees

 

Teater on kaduv kunst. Mitte ainult selles mõttes, et etendus sünnib ja sureb igal õhtul, manifesteerides nõnda oma kordumatust. Kaduvad on enamasti ka ta jäljed. Või täpsemalt öeldes: nad tarduvad oma aja vastuvõtus ja mälestuses. Teatri ajalugu pole uuesti loetav ja ümber kirjutatav, nagu seda on kirjanduse või kunsti ajalugu.

Teose (lahkunud näitleja või lavastaja looming) inkarnatsioon uute tõlgenduste kaudu on sama võimatu nagu mingi eluhetke ehe taasloomine. Tehnoloogia (film, video) on võimaldanud osa sellest küll talletada, aga see on koopia ja konserv.

Kultuurimälu kohustab

Võimatu on üle hinnata teatrikriitikute ja teatriloolaste osa ja vastutust jälgede kogumisel ning ajalukku kirjutamisel. Nende päralt on viimane sõna. Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteadusliku haridusega (teatriteadlase Luule Epneri koolkond – nii võiks juba öelda) Rait Avestik on seda tajunud, asudes jäädvustama, õieti küll kultuurimällu tagasi tooma 1960.– 1970. aastate eesti näitlejaskonna suveräänse korüfee Einari Koppeli elu ja loomingut.

Avestiku kui teatriloolase (aga ta on ka tegev teatrikriitiku ja fotokunstnikuna!) pagasis on juba monograafilised käsitlused eesti kooli- ja lasteteatritest, VAT-teatrist ja portreeraamatud Sulev Luigest ja Urmas Kibuspuust. Nüüd siis Einari Koppel (1925–1978).

Saatesõnas tunnistab Avestik oma ebakindlust, mis ilmneb ka suhte määratlemisel teosesse. Tekstis esitleb ta end autorina, kataloogis on ta «koostaja», raamatu kaanel «kirjutaja». Osalt on see Koppeli õpingukaaslase Maimu Valteri juba alustatud, kuid tema surma tõttu vaid materjali kogumisega piirdunud töö jätkamine. Teisalt tundus Avestikule algul «üle põlvkonna tagasi surnud «tundmatule» erinevaid ressursse kulutada /—/ mõnes mõttes tõesti ebarentaabel».

Ent kultuurimälu kohustab. Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga. Seetõttu võinuks raamatu pealkiri olla ka «Einari Koppel ja tema aeg».

Meie ees rullub panoraamselt lahti nõukogude aja absurd (seda muidugi tagasivaatajate pilgu läbi; Koppelile endale ja teistele loojatele oli see aga traagiline elutegelikkus) – Koppeli teatritee algus – ning selle liberaliseerumine 1960. aastatel, teatriuuendus, Koppeli näitlejaelu Viljandi Ugalas, Tartu Vanemuises ja lõpuks Tallinnas Draamateatris.

Palju lehekülgi on kulutatud Koppeli suurrollide kujunemise ning vastuvõtu kirjeldustele. Avestik püüdleb siin autentsele rekonstruktsioonile. Ja tõepoolest, lugeja tajub end ühtäkki osalevat ühe või teise näidendi proovides (näitleja ja lavastaja nahas), näidendi  läbivaatusel kunstinõukogus ning selle vastuvõtul publiku hulgas.

Filmiterminoloogiat kasutades esitab Avestik panoraamse plaani kõrval Koppelit ka suures plaanis, jutustades tema naiste, lähedaste inimeste ja Koppeli kaasaegsete mälestuste kaudu näitleja lapsepõlvest, dramaatilisest elukäigust, tööharjumustest, isikuomadustest.

Koppeli n-ö psühholoogilises portrees jääb kõlama, et artistlikkus – järelehüüdes Koppelile ütleb Mikk Mikiver: «Sa olid Artist selle sõna keerulises tähenduses» – oli otsekui sirm tema sisemisele valule, ebakindlusele, aimusele oma lühikeseks jäävast, üksnes esimese juubelini ulatunud elust.

Märkasin lugedes ka seda, et mingeid erilisi legende Koppeli ümber ei keerdunud. Ma ei pea nendeks tema naistemehe ja napsitaja («Koppel on selline, kellel gramm pidi sees olema») kuulsust. See paistab kuuluvat teatri- ja filmiilma juurde. Raamatus on muidugi lõbusaid kohti (Koppeli kirjades Elvile ja mälestustes), kuidas näitlejate purjusoleku tõttu jäid etendused ära (mitte küll Koppeli puhul, kes, tõsi küll, ka ise «lõhnade» pärast teatridirektori käskkirja saanud).

Vaimustav kuninga ja tolana

Isikuloolise romaani varjundi annavad raamatule eraldi peatükid Koppeli naistest. Raamkompositsiooni tagavad kaks Sirje Endre kirjutist aastatest 1972 ja 1975, mõlemad kinnitamas üht: näitleja suuruses on midagi salapärast ja maagilist kütkestavust. Teda tullakse vaatama ka soode ja rabade tagant.

Olgugi lõpuks raamatu lehekülgedelt kokku korjatud see, mis on andnud põhjuse näha Einari Koppelis eesti teatri- ja kultuuriloo suurmeest.

Särav ja sädelev inimene. Palju headust ja mõistmist. Intelligentne näitleja. Eraelus tagasihoidlik, koduarmastaja, suuri seltskondi vältiv. Võimas näitleja. Erakordselt ja mitmekülgselt andekas (musitseeris, joonistas ja maalis), «väga professionaalne inimene, väga musikaalne, väga sünteetiline» (Eino Baskin), tegi estraadi, juhatas näiteringe, hiilgav lavapartner, ülimalt töökas, täpne ja põhjalik, («saksa täpsus ja vene emotsionaalsus»), fenomenaalne mälu, uskumatu koormusega näitleja (teatris, raadios ja filmis), «võime ja julgus mängida ühtmoodi tõsiseltvõetavalt ja vaimustavalt nii kuningat kui ka tola» (Rait Avestik).

Seesuguste täiendite nimekirja võib pikendada veel mitmele leheküljele. Avestiku raamat pole monument mitte ainult Einari Koppelile, kelle 90. sünniaastapäeva me tuleva aasta 21. detsembril tähistame, vaid ühtlasi ka Näitlejale.

 

Parvepoiss on kuningas

Tambet Kaugema

7. veebruar 2014

Sirp

 

Teatriuurija peab olema väle, sest tihti käib võidujooks ajaga elu ja surma peale.

Kui väga armastatud näitleja Einari Koppel 1978. aasta oktoobris ootamatult suri (insulti, mis päästis ilmselt ta vähiga kaasnevatest suurematest piinadest), oli nüüd, 35 aasta hiljem, temast elulooraamatu kirjutanud teatrikriitik ja -uurija Rait Avestik nelja-aastane ja käis Tartu Ropka tee lasteaias. Aasta enne Avestiku sündi oli Koppel Kaarel Irdi juhitud Vanemuise tolmu oma kingadelt pühkinud, et siirduda Voldemar Panso juurde Draamateatrisse. Mul Avestikust kuus aastakäiku vanema pealinnapoisina läks õnneks Koppeli Tolari Draamateatri „Parvepoistes” (Panso lavastus) oma silmaga igatahes ära näha, seda mäletan kaljukindlalt. Ent nagu Avestik mulle saadetud erakirjas on kinnitanud, oldi tema lapsepõlvekodus ETV reedeste teatriõhtute suured austajad (kes tollel ajal poleks olnud!), mistõttu ilmselt juba 1980. aastate alguses nägi tulevane teatriuurijagi helesinise ekraani vahendusel Koppelit. Aimdus, et tema puhul oli tegu suure näitlejaga, leidis tuge Avestiku vanemate räägitud juttudest „oh, küll see Koppel oli ikka üks võimas näitleja”. Raamatu tarvis põhjalikku uurimistööd tehes avastas Avestik, et vanemad olid rääkinud tõesti tõtt.
Selle pika biograafilise sissejuhatuse mõte oli juhtida tähelepanu asjaolule, et neid, kes saavad ilma valskuseta väita end olevat vahetult tuttavad Koppeli lavaloominguga, tasub otsida siiski vaid tublisti vanemate kui viiekümneste seast – mõne pisut noorema üksikud mälusähvatused või teleriekraani vahendatu pole selleks piisav. Mis aga ei tähenda kaugeltki seda, nagu saaks ja tohiks niisuguseid teatriraamatuid kirjutada üksnes uuritava kaasaegsed – nõnda jääks tänapäeval Menningu-aegne teater suisa uurimata ja varsti läheks ka Pansoga keeruliseks. Ei saa aga salata, et autori ja uuritava kuulumine eri põlvkonda (eriti, kui üks on juba aastakümneid taevases teatritrupis) jätab elulooraamatule jälje, seda eeskätt just alusmaterjali kättesaadavuse ja kasutamise osas.
Avestiku raamatu valmimise teeb iselaadseks asjaolu, et autoril oli kasutada teatriajaloolase ja Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegse õpingukaaslase Maimu Valteri (1926–2002) õige mitu aastakümmet varem alustatud samasuunaline uurimistöö, millest ilmselt kõige väärtuslikum osa on aastatel 1994–1999 tehtud 22 intervjuud Koppeli kaasaegsetega, kellest enam-vähem pool on meie hulgast praeguseks juba lahkunud. Nagu näha, peab teatriuurija olema väle, sest päris tihti käib võidujooks ajaga elu ja surma peale. Raamatut koostama asudes oli Avestikul juba võtta ports materjali, millest märkimisväärset osa oleks praegu võimatu hankida. See tõhus sild aitas üle põlvkondi paratamatult lahutavast ajalõhest.
Raamatu mitu senist retsensenti (Andres Laasik1, Rein Veidemann2) on tõstnud esile allikate rohkust ja mitmekesisust. „Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga,” on Veidemann „Kütkestajat” iseloomustanud. Raske on sellele vastu vaielda: raamatu lõpus on viiel leheküljel tihedas kirjas pikk nimistu trükitud ja käsikirjalistest materjalidest, raadiosaadetest, helisalvestustest ja intervjuudest, mida Avestik raamatu koostamisel on kasutanud. Võib vist arvata, et teatrilooliste materjalide osas ei olekski enam palju rohkem kuskilt midagi võtta. Võib-olla üksnes 2013. aastal autori tehtud intervjuude nimekiri võinuks olla pikem (Maimu Valteri 22 intervjuu kõrval on neid vaid üheksa). Ehkki, on keeruline hinnata, kas küsitletavate ringi laiendamine näitleja kaasaegsetega, kelle kokkupuude Koppeliga oli põgusam, oleks teinud raamatu mitmetahulisemaks või pigem siiski mitte.
Eks on ka erandeid, kuid laias laastus on näitlejate-lavastajate (ja üldse kultuuritegelaste) elulooraamatute puhul põhiküsimus, millises vahekorras ikkagi on kokku segatud käsitletava eraelu ja töised saavutused laval. Riiuli ühes servas on n-ö ajakirja Kroonika tüüpi raamatud, kus nõrgub vahukoort igalt leheküljelt, ning teises need, kus tehakse tõesti tõsist teatriteadust, keskendutakse rollidele ja lavastustele. Seega, eesmärgid, miks selliseid raamatuid kirjutatakse, võivad olla väga erilaadsed, nagu ka lugeja ootused.
„Kütkestajat” läbib kaks aeg-ajalt põimuvat põhiliini. Eraeluline liin on peenem ja katkendlikum. Selle sõlmpunktideks on lapsepõlv (tema isa oli omaaegne kuulus kloun Lex) ja neli Koppeli elus olulisel kohal olnud naist (kui ema Ada kõrvale jätta): Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn, Milvi Koidu ja Siiri Koppel. Nii ajastu kui ka raamatu peategelase isiksuse avamise seisukohalt on üks huvitavamaid ja väärtuslikumaid kohti Einari ja Elvi kirjavahetus aastast 1949. Võib arvata, et ajaloohuvilised oleksid tahtnud põhjalikumalt lugeda Koppeli sõjaaegse elukäigu kohta, mobiliseerimisest Saksa lennuväe abiteenistusse ja võitlemisest soomepoisina (sellele puudusele on juhtinud oma arvustuses tähelepanu ka Andres Laasik). On mõistetav, et kõigest sellest ei räägitud nõukogude ajal eriti isegi noorematele õdedele-vendadele, kuid sügavam kaevumine sõjaajaloolistesse arhiivimaterjalidesse võinuks anda huvitavaid tulemusi. Seda enam, et see ei ole lihtsalt põgus elulooline seik: sõja-aastate sündmuste (edukas või edutu) varjamine jättis kahtlemata jälje kogu edasisele elule, nagu nii mitmegi tuntud teatritegelase saatusest teada. Raamatus tuleb mitmelgi korral esile, et Koppelit tunti kui säravat ja sädelevat inimest, kes aga kõige selle juures ei kippunud ennast tuttavatele ja kolleegidele eriti avama. Soliidne härrasmees, kes ei koormanud kaaslasi oma isiklike muredega. Küllap see ongi üks põhjusi, miks Koppeli elulooraamatu eraeluline pool jääb mõnevõrra töise poole varju – päris selget sotti ei saa, mis mees ta ikkagi oli.
Seda põhjalikum on aga „Kütkestaja” teatriajalooline pool – sellele sai juba allikate rohkusest ja mitmekesisusest rääkides viidatud. Koppeli lavatee, mis jagunes kolme teatri vahel (Ugalas 1950–1958, Vanemuises 1958–1973 ning Draamateatris 1973–1978), on palistatud põhjalike käsitlustega sellele jäänud olulisematest rollidest ja lavastustest. Isegi kui mõne omaaegse teatrikriitiku retsensioonikatke kisub nende käsitlemisel vahetevahel liiga pikaks ja pidurdab lugemishoogu, siis seda tänulikumad on kõik teatriloolased ja -kriitikud, kes plaanivad tulevikus kirjutada Koppelist ja üldse eesti teatrist.

1 Andres Laasik, Raamatu kaudu ilmub minevikust taas lavale kütkestav Einari Koppel. – Eesti Päevaleht 12. XII 2013.
2 Rein Veidemann, Suur mees suures plaanis. – Postimees 15. I.