Härmametsa Talu kirjastus, 2003
Keeletoimetaja Luule Epner, kujundaja Aivar Täpsi. Pehmekaaneline, 204 lehekülge, mõõdud: 210×147. Trükitud trükikojas Bookmill. Raamat saadaval Eesti Teatriliidus ja raamatupoes Raamatukoi. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuuriministeerium.
Raamatu eessõna:
Raamat “Eesti lasteteatrid” annab ülevaate Eestis lähiminevikus tegutsenud ja praegu tegutsevatest lastele ja noortele mängivatest teatritest, lisaks vaatlen teoreetilisemalt teatritegemist lastele üldse.
Seda valdkonda ajendasid uurima tõsiasjad, et meie lasteteater on uurimata/jäädvustamata ning lastele mängimise kunstiline tase on üldjoontes suhteliselt tagasihoidlik. Valitseb arusaam, et lastele teatri tegemine on tegelemine millegi teisejärgulise ja tähtsusetuga. Tõsiselt ei võeta asjaolu, et lastele ebakvaliteetsete lavastuste etendamine mõjutab neid ka täiskasvanud vaatajatena. See töö püüabki peale kõige muu juhtida tähelepanu probleemi tõsidusele – kaasa arvatud sellele, et ühe riigi lasteteatri tase on tugevas seoses selle riigi võimustruktuuride suhtumisega lasteteatrisse.
Eesti lasteteatrit pole seni laiaulatuslikult käsitletud ning käesolev raamat püüabki seda teha. Kriitika on vaadanud ja vaatab lastele tehtavast teatrist mööda, paraku tihti ka õigustatult. Üheks põhjuseks on see, et laias laastus pooled lastele mängivad väiketeatrid on amatöörteatrid ning tihti ei pälvi nad süvitsi mineva teatrikriitika tähelepanu. Samas ei ole paljud kriitikud endale selgeks teinud, milline lastele tehtav teater olema peaks, ja loomulikult ei saa nad sel juhul pädevalt lasteteatrist kirjutada. Kirjutatakse peamiselt siis, kui lavale tuleb täiskasvanute teatris aktsepteeritud näidend (autor) ja kui sellega töötab tuntud lavastaja.
Käesolevat tööd võib nimetada ka Eesti lasteteatrite loomingu kriitikaks, samuti lasteteatrite kui teisejärguliste teatrite n.-ö. legaliseerimispüüdeks. Eeskätt lasteteatri tegijatele mõeldud raamatu puhul pean tähtsaks seda, et nendeni jõuaks käegakatsutav andmestik, märk, mis jäädvustaks tehtu ja mis edaspidi võiks vahest olla selle valdkonna uurijale mingikski pidepunktiks. Samuti võiks praktik saada siinse raamatu abil võimaluse võrrelda oma teatrit teiste teatritega, oma teatriarusaamu selles töös esitatud lasteteatri mudeliga ning teha oma loomingulist tegevust edasiviivaid valikuid.
Raamatu teoreetilisemates peatükkides – “Teater lastele” ja “Teater nukkudega” – vaatlen lasteteatrit üldiselt, püüdes ühtlasi anda pilti ideaalsest lasteteatrist, õigemini sellest, millega peaksid lastele esinejad arvestama. Spetsiaalset lasteteatri teooriat on siiski suhteliselt mõttetu luua, sest lasteteatris kehtivad samad üldtuntud reeglid nagu täiskasvanute teatriski. Kuna lastele mängivad väiketeatrid on enamasti nukuteatrid, on raamatusse lisatud nukuteatri spetsiifikat käsitlev peatükk “Teater nukkudega”.
Kõik raamatus vaadeldavad teatrid on vähemal või rohkemal määral seotud kolme rahvusvahelise teatriorganisatsiooniga, millest antakse informatiivne ülevaade. Need on ASSITEJ (lastele ja noortele mängivad teatrid), UNIMA (nukuteatrid) ning AITA (amatöörteatrid).
Põhilise osa raamatust moodustab 15 lasteteatri lähem vaatlus. Need on: Eesti Riiklik Nukuteater, VAT Teater, Tartu Lasteteater (oli sunnitud oma tegevuse lõpetama aastal 2000), stuudioteater Ilmarine, Teater Kohvris (Heino Seljamaa teater), Harry Gustavsoni Pereteater, Viljandi Nukuteater, nukuteater Lepatriinu, Tuuleveski, stuudioteater Minerva, Trumm, Kehra Nukk, Kärdla Nukuteater, Marionett, REEL – Teater. Enamik nendest teatritest jõudis raamatusse eelkõige tänu kuulumisele ASSITEJ Eesti Keskusesse ja UNIMA Eesti Keskusesse. Alustasin nimetatud lasteteatrite tegevuse pidevamat jälgimist mainitud organisatsioonide festivalidel 1998. aastal. Samuti võtsin vaatluse alla paar teatrit, mis küll ei kuulu UNIMA-sse ega ASSITEJ-sse, kuid millel on kindel koht Eesti lasteteatri maastikul – Heino Seljamaa teater ja Trumm.
Iga teatri kohta on esitatud ajalooline ülevaade, kirjutaja üldistav kommentaar teatri kunstilisele seisukorrale ning kõigi lavastuste loetelu. Lisaks teatriloolisele tähtsusele peaksid lavastuste nimistud andma ka ettekujutuse teatri arengust ja kunstilistest prioriteetidest. Teatriloo kontekstis ei ole vähetähtsad ka fotod lavastustest.
Viimases peatükis – “Eesti lasteteatrite ülevaade” – vaatlen üldistavalt Eesti lasteteatrite tänast olukorda, kaardistades ja liigitades neid erinevate parameetrite järgi. Käsitlen nende (kui ühtlasi väiketeatrite) professionaalsuse/mitteprofessionaalsuse ja kutselisuse/harrastuslikkuse küsimusi. Paradoksaalne ongi see, et lastele mängivad suures jaos just harrastajad, ehkki tegelikult peaks lastele mängimine olema keerulisem kui täiskasvanutele ning vastavat ettevalmistust omamata on heal tasemel lasteteatri tegemine küsitav.
Loomulikult ei saa tänast Eesti lasteteatrit täisväärtuslikult vaadelda ilma suurte riigiteatrite lastelavastusteta. Samas on teada, et meie lasteteatrimaastikul on esindatud ka n.-ö. libatrupid, kes liiguvad varjatult lasteaedades ja koolides. Neid kahte väliselt erinevat teatritegemise viisi ühendab see, et tavaliselt on primaarne lihtsamal teel kasumi teenimine. Käesolevas raamatus ei ole kumbagi neist vaatluse alla võetud (erandiks on Eesti Riikliku Nukuteatri kui lastelavastustele spetsialiseerunud riigiteatri tegevus). Käsitletakse ainult väiketeatrite tegevust. Just niisugused teatrid saaksid töötada efektiivselt raamatus esitatud mudeli põhjal – ideaalne kombinatsioon heatasemelise lasteteatri jaoks oleks (primaarsed nõuded): väiketeater, kutselisus, professionaalsus, majanduslik toetus riigilt.
Eesti lasteteatri ajalugu puudutatakse raamatus väga põgusalt, kuna põhjalik ülevaade nõuaks juba omaette uurimust.
ARTIKLID:
TEOD: Rait Avestik
Küsis Margot Visnap
Sirp, 20. juuni 2003
Lähiajal (juuli esimestel päevadel) on Härmametsa Talu Kirjastuselt ilmumas sinu raamat “Eesti lasteteatrid”. Miks oled vaatluse alla võtnud just lasteteatrid? Miks niisugust raamatut vaja on?
Esiteks pole Eestis lasteteatrit ja lasteteatreid veel lähemalt uuritud, nende tegemisi jäädvustatud (artikleid ikka on). See raamat on mingil määral lasteteatrite “legaliseerimise püüe”, see võiks olla neile toeks ja abiliseks. Lasteteatrite tegevusel on puudunud kõrvaltvaataja, kes nende loomingut kriitiliselt töötleks. Sellepärast on kadunud või ei ole käivitunud ka nende enesekriitika. Ehk on nüüd sellest teosest abi. Teatriloo seisukohalt on sellist raamatut sama palju (või sama vähe) vaja nagu ükskõik millist teist teatrilugu käsitlevat raamatut. Ikka püütakse maailma paremaks muuta, nii minagi – kuna pean oluliseks lasteteatri kõrget kvaliteeti, siis loodangi, et raamat “Eesti lasteteatrid” meie lasteteatri arengule kaasa aitab.
Raamatu sissejuhatuses väidad, et ühe riigi lasteteatri tase on tugevas seoses selle riigi võimustruktuuride suhtumisega lasteteatrisse. Kuidas on su meelest olukord Eestis?
Kuna lasteteater on üsna prestii¯itu ala, siis viitsivad Eestis sellega sisuliselt ja tõsiselt vähesed tegeleda – nii teatritegijaid kui ka funktsionääre silmas pidades. Riik toetab küll paari lasteteatrit, aga need summad on üsna naeruväärsed. Läbimõeldud tegevuskava selles vallas veel pole.
Miks on nii, et eesti kriitika on vaadanud või vaatab lastele tehtavast teatrist enamasti mööda?
Sellist teatrit, mida meil lastele mängivad teatrid suures jaos pakuvad, on raske kritiseerida, sest kriitika jääks lakooniliseks äramainimiseks, tihti ka negatiivseks. Kuna lasteteater pole prestii¯ne, siis pole seda ka sellest kirjutamine. Enamjaolt on kirjutatud lasteteatrist siis, kui lavastatakse tuntud (nt. klassikasse kuuluvat) näidendit ja kui lavastab tuntud, ka täiskasvanute teatris aktsepteeritud lavastaja. Selline ainult nimede peale jooksmine on läbinähtav. Kriitikutel peab olema selge arusaam, millist teatrit nad näha tahavad, s.o. kindlad esteetilised kriteeriumid.
Milline nähtus, tendents, vaatenurk või hoiak on su meelest praeguselt eesti lasteteatri üldpildilt puudu?
Peaaegu täielikult on puudu huvitav, teatrimaagiline, metafüüsiline, tõsiseid teemasid puudutav (laste)teater. Puudus on normaalsest suhtumisest, professionaalsusest, rahast jne.
Kes peaks/võiks olla selle raamatu lugeja?
Kindlasti peaks seda raamatut lugema lasteteatritegija. Lugeda võiksid seda veel teatriga üldisemalt seotud ja sellest huvituvad inimesed ning kindlasti ka lasteteatri publik – või õigemini need, kes lapsi teatrisse veavad või teatreid koolidesse-lasteaedadesse lasevad. Kasulikku infot peaksid kõik sealt saama.
Lisaks teoreetilisele käsitlusele sisaldab raamat ka eraldi peatükid 15 lasteteatri kohta. Kui kaua materjali kaante vahele kogumine ehk siis raamatu valmimine aega võttis?
Selle teemaga tegelemine algas umbes-täpselt 98. aastal, kui sattusin Tartu ülikoolis teatriteadust õppides kuidagimoodi ühele rahvusvahelisele lasteteatrite festivalile ja siis järgmisele jne. Nägin, et kõik pole päris korras, ja otsustasin asja uurida. Neli aastat hiljem kaitsesin selleteemalise bakalaureusetöö. Kuna sel tööl mu meelest pragmaatilist jumet oli, siis eelmisel aastal saadud Riigi Kultuuristipendium raamatu ilmumise nüüd ka võimalikuks tegi.
„Kirjutada teatrist“
Lea Tormis
Teater.Muusika.Kino 2004, nr 3
(väljavõte artiklist)
Hakkasin koostama nimekirja neist hädavajalikest raamatutest eesti teatri kohta, mis meil veel puudu. See sai väga pikk. Parem on rõõmustada selle üle, mis olemas ja teada olevalt tulemas. Vaatamata sellele, et teatrit jäädvustada ei saa, on seda alati püütud teha. Ja kes vähegi teatriajalooga tegelnud, tunneb heameelt peaaegu iga kirjapaneku üle.
2003. aastal on teatriraamatuid (siinkohal piirdun just eesti teatrist kõnelevatega) ilmunud isegi rõõmustavalt palju. Kõik need vääriksid tagasisidet, omakorda mingit peegeldumist kirjasõnas. Peale registreerimise „Teatrielu“ kroonikaosas ka lühiiseloomustust, parem oleks — arvustust kas või siinsamas TMKs. Praegu, aastavahetusel, kui neid ridu kirjutan, polegi mul veel täit ülevaadet ilmunust. Neid raamatuid peaks vähemalt kümmekond olema, mis polegi vähe. Mul on ülesanne siin kahest erižanrilisest eesti teatriraamatust kirjutada.
Rait Avestik. Eesti lasteteatrid.
Sellise raamatu ilmumine on juba iseenesest sündmus. Sain ülevaate meie lasteteatrite praegusest arvust, olukorrast, repertuaarist. Tunnistan ausalt — paljut lugesin siit esmakordselt. Liigkasutatud sõna „kaardistamine“ on seekord omal kohal. Vähemalt üks teatriharu on seega kaardistatud, alusuuring on tehtud.
Järgnev pole õieti arvustus, sest ma pole võimeline võrdlema, kui täpsed on repertuaariloetelud, ega oskaks ka kontrollida kõiki muid fakte (vt lk 202 „Materjalid teatrite kohta“ — ainuüksi inforaasukeste kokkukorjamine paistab olnuvat suur töö). Häbi öelda, aga ma ei teagi, kas ja kus (peale mõne entusiastliku teatritegija enda algatuse) praegu kogutakse, talletatakse, järjepidevalt süstematiseeritakse selliste väiketeatrite arhiivimaterjale. Kas keegi on ka k o h u s t a t u d neid dokumenteerima, kas need TMMi jõuavad? „Teatrielu“ kroonika registreerib küll ka nn vabatruppide lavastusi, aga ma ei tea, kas kogu teave sinna jõuabki.
Mõne harrastusliku väiketeatri kohta (millest seni ainult kuuldud, kui sedagi) tahaks rohkem infot. Aga ilmselt seda polegi, vähemalt kirjapandud kujul. Arvustusi ilmub suurtest teatritestki vähe. Lasteteatritest on tehtud mõned bakalaureuse- ja üks magistritöö, seega — varem läbi töötatud materjali pole palju. Avestiku raamatut lugedes veendun taas, et ka Kultuuriministeeriumi tellitud eksperthinnangutel on teatriloo seisukohalt mõtet.
Seega: käesolev raamat on ühekorraga ülevaade ja teatmik — mitmesuguse informatsiooni (sündmuste aastad, teatrite kontaktandmed, lasteteatrite organisatsioonid, festivalid, rahastamine jne) koondaja. Osalt ka lasteteatri bibliograafia. Repertuaarinimekiri niikuinii. Selle osa väärtus on ka teatrilooliselt suurem, kui „kuivade andmete“ kohta ehk arvataks. Nii ajaloo jäädvustamise seisukohalt kui ka lähiaastate ülevaate kättesaadavuse mõttes (näilises infouputuses valitseb enamasti infopuudus). Tundub, et teatrikorraldusliku külje, ühiskondliku konteksti, publiku-uuringute tähtsust tuleks üldse rohkem teadvustada. Avestiku töös on selleks vähemalt alus pandud.
Ühtlasi on raamatus antud ka hinnangulisi lühikokkuvõtteid üksikute teatrite tegevusest. Mõne väiketeatri puhul on need küll ülinapid; aga ei saa vist eeldadagi, et autor oleks ise kõik lavastused ära näinud (kui kirjapandut võtta pole).
Kuigi repertuaariloeteludestki võib midagi teatri sisuliste taotluste kohta välja lugeda, püsib soov pisut rohkem kuulda, olgu või ühe-kahe lavastuse kunstilisest kandvusest. Kas või nii palju, kui on näiteks VAT-teatri ülevaates. Või Tartu Lasteteatri loomingu lühiiseloomustuses.
Mis viimasesse puutub, siis selle loovnähtuse kadumine (ärakaotamine) on üks valusaid punkte meie lasteteatrite loos. Autor vaeb objektiivselt tolle teatri tugevusi-nõrkusi, kuid on tunda kriitilist hinnangut ka asjade käigule ja linnaisade suhtumisele. Siinkirjutaja jagab seda. Ma ei tea, kas eesti teatri ajaloolise tähendusega algkodu-hoone lastakse lihtsalt laguneda või müüakse muuks otstarbeks maha (nüüdseks olevat sealt lahkunud ka Teatrilabor)? Kas eesti kutselise teatri 100. aastapäeva eel tekib kaasaegne paralleel Wiera teatri vältimatu ja õnnetu lõpuga 1903. aastal? Teadmata asjade praegust seisu, jääb üle loota Tartu vaimu kultuurilembusele. Seda enam, et „Nipernaadi“ puupüsti täis suveetendused tõestasid vana „Vanemuise“ aiapidude legendaarse koha tänapäevast sobivust ja atraktiivust.
Paljukest me teame venekeelsete väiketruppide kohta? Raamatu antud lühiteave ärgitab taas lisa küsima. Kuigi autor endale seatud ülesande piirides neile ehk vastuseid ei tea. Või on teadlikult diplomaatiline. Lk 121 näiteks — kui rääkida ühe lavastaja monopolist (tugeva loovisiku ümber koondunud väiketrupp pole ju haruldus), siis tahaks ka teada selle seni kiiduväärselt tegutsenud teatri („Ilmarine“) tulevikuperspektiividest, lavastajate järelkasvu võimalustest autori pilguga nähtult. „Tuuleveski“ ja „Lepatriinu“ — viimase puhul ei saa raamatust õieti aru, kui suur on ja kellest koosneb trupp. Ja mida tähendab mängimine eestikeelse fonogrammi järgi. Pantomiimi?
Võib-olla pole nende küsimuste koht siinses kirjatükis. Aga kes A on öelnud, peab varem-hiljem ka B ütlema: lugeja häälestub autorilt ootama edaspidist teemaarendust! Seda enam, et lastelavastuste praegust k o g u p i l t i ju raamatust ei saa. Nagu uurimistööle kohane, on autor käsitlusobjekti selgelt piiritlenud, mis on väljaande kompaktsusele muidugi kasuks.
Raamatu sissejuhatuses on sõnastatud n-ö ideaalne, efektiivne lasteteatri mudel: väiketeater, kutselisus, professionaalsus, majanduslik toetus riigilt. Sellega saab põhimõtteliselt nõus olla. Tehnilisi efekte, massistseene, meelelahutuslikku melu jms pakuvad muud meediumid niigi küllaga. Intiimsemas ruumis lastele ja lastega elusate ja leidlike ja ehtsate teatrimängude mängimine oleks just teatri kohus. Sellele lisaks vajavad siiski nii tegijad kui vaatajad ka suure lava kogemust — kas või suuremate muusikalavastuste näol. See tingib ka nn riigiteatrite lastelavastuste käsitlemist (mida siin ei tehta) ja sisulist analüüsimist, kui tulevikus loodetavasti kogu meie lasteteatri lugu (ka varasem ajalugu) kokku kirjutatakse.
Miks ja kas üldse peab lasteteatrist eraldi kirjutama? Raamatu teoreetilisemates peatükkides („Teater lastele“, „Teater nukkudega“) on vastav alapealkiri „Milleks on vaja lasteteatrit?“. Kunstilised nõuded laste- ja täiskasvanute teatrile ju erinema ei peaks. Selles asjas toetub autor autoriteetide, ka lavapraktikute seisukohtadele, ega kipu ise otseselt teoretiseerima. Kuid ta seisukohad kooruvad siiski päris selgelt välja. Ja vaidlema ei kutsu.
Lasteateater ei vaja mingeid eraldi teooriaid, alustõed on tõesti igale teatriliigile samad. Spetsiifika lähtub pigem vanuselistest eripäradest ja muutumistest. Ja tänapäeval aina rohkem üldisest keskkonnast, mis laste maailmapilti titaeast peale kujundab. Teater saab olla vastukaaluks visuaalse meedia agressiivsele pealetungile, kus etteantud (klišee)kujutised pärsivad individuaalse kujutlusvõime erinevusi ja rikkusi. „Teater saab olla kohaks, kus keelel ja sõnal on väärtus“ (lk 17) — see asjaolu muutub üha olulisemaks. Kuigi lasteteatri kriitikud (raamatu autor sealhulgas) kaebavad, et eesti lasteteater olevat liiga tekstikeskne. Ega mänguline, kujundlik, kehakeelne teater välista head sõnakasutust. Sõnamängudki pakuvad lastele suurt lõbu. Mujal, pikaaegsema turumajanduse maailmas, Põhjamaades eriti, kasutatakse regulaarselt just uue meedia võimalusi ka laste suunamiseks raamatu juurde, lugema ärgitamiseks. Asjaolu, et just Põhjamaade külalislavastajad on teinud meie viimase aja parimad lastelavastused, paneb mõtlema.
Kooliteatrid oleksid täitsa eraldi teema, mis vääriks omaette uurimist. Raamatu peatükk „Teatriõpetus“ keskendub teatriõppe kui protsessi, spontaansuse ja loova eneseväljenduse, suhtlemisõppe ja ühistegevuse tähtsusele. Mitte lapsnäitlejate ettevalmistamisele või etenduskõlblikule lõpptulemusele. Siin aimub raamatut sümpaatselt läbiv mõte lasteteatrist kui kunsti kaudu inimarendamise ja –kasvatamise kohast.
Nukuteatri spetsiifikat käsitlev peatükk refereerib pikemalt Rein Raua ja Juri Lotmani teooriateadlikke esseesid, tuues olulisi mõtteid õiges kontekstis laiemasse käibesse. See on otstarbekas, kui autor end selle ala asjatundjaks ei pea. Asja eest on ka Jaan Toominga essee „Asjaarmastajad ja elukutselised“ refereerimine harrastusliku ja kutselise teatri vahekorra puudutamisel. Minu meelest on sõnal „diletant“ halvustav kõla, ka nõukogudeaegne „isetegevuslane“ mõjus kroonulik-upsakalt. Igasuguse kunstiloome, olgu kutselise või harrastusliku, esmaeeldus peaks olema armastus asja vastu, millega tegeled. Vanaaegne sõna „asjaarmastaja“ võiks sobida küll. Vahekord professionaalsusega on jälle eriasi, nagu ka autor näib arvavat.
Raamatust imbub lugejasse tajumus, et hea lasteteater nõuab erilist pühendumust. (Aga mis ei nõuaks?) Missioonitunnet tundub Rait Avestikul olevat, jääb loota, et ta jätkab sama teema laiendamise ja süvauurimisega.
Hästi ei taha uskuda, et keegi tegijatest-vaatajatest tõsimeeli mõtleks, et lasteteater on midagi „teisejärgulist ja tähtsusetut“. Paradoks, miks tegelikkus sellist muljet tekitab, tuleks lähemale vaatlusele võtta. Kurtmine „madala prestiiži“ üle võib viimast ainult taastoota. Kellest peaks algama prestiiži tõus? Küllap tegijatest, aga ka kirjutajatest. Algus on nüüd tehtud.
Teatriraamat – teatripildi lahutamatu osa
Margot Visnap
Sirp 19. detsember 2003
(väljavõte artiklist)
Lõppev teatriraamatuaasta pakkus veel mitmeidki meeldivaid üllatusi. Eelkõige tasub nimetada suvel ilmunud Rait Avestiku käsitlust “Eesti lasteteatrid” (Härmametsa Talu kirjastus). On selge, et seda raamatut oli ammu vaja ja see täidab ühe olulise lünga eesti teatriloos, olles nii teoreetiline kui ka praktiline abimaterjal lasteteatrite tegijatele, aga ka infoallikas tänasele lasteteatri vaatajale, nagu on kirjas raamatu saatesõnas. Avestik on ära teinud mõneti hiigeltöö, kogunud raamatusse materjali 15 eesti lasteteatri kohta, olles korraga ajaloolane, mõtestaja ja bibliograaf. Loodetavasti on see raamat lavakunstikooli juures nukuteatri magistriõpet sooritavatele teatritegijatele esimeseks käsiraamatuks. Kui midagi raamatule ette heita, siis vaid pisut kohmakat köidet ja fotode keskpärast trükikvaliteeti. Aga see rippus tõenäoliselt ära soovist raamat võimalikult väikeste rahaliste vahenditega välja anda.
„Täidetud lünk teatriajaloos, mõnede lünkadega“
Ludmilla Rass
Sirp, 21. mai 2004
Järelmärkusi Rait Avestiku ülevaateteose „Eesti lasteteatrid“ kohta.
Esmakordselt ilmunud Eesti lasteteatrite ülevaade ja vajalik teatmeteos on äratanud tähelepanu. Avaldatud on intervjuu autoriga Postimehes (20.III2003, Neeme Korv) ja Lea Tormise mõtteavaldus ajakirjas Teater. Muusika. Kino (nr. 3, 2004). Tormis nimetab raamatut sündmuseks ja alusuuringuks. Avestiku teost hindab ka Margot Visnap oma möödunud aasta teatriraamatute kokkuvõtvas ülevaates (Sirp 19. XII 2003), mainides, et „Avestik on ära teinud mõneti hiigeltöö, kogunud raamatusse materjali 15 lasteteatri kohta, olles korraga ajaloolane, mõtestaja ja bibliograaf“. Avestik ise märgib, et „raamat võiks täita ühe lünga eesti teatriajaloos, olla nii teoreetiliseks kui ka praktiliseks abimaterjaliks lasteteatrite tegijatele; olla informatsiooniallikaks tänasele lasteteatri vaatajale“. Autor ei pretendeeri lasteteatri ajaloo sügavamale käsitlusele, kuna põhjalik ülevaade nõuaks juba omaette uurimust. Nii et Avestik pole enesekeskne ja oskab objektiivselt hinnata oma töö osatähtsust.
Raamat annab ülevaate Eesti lähiminevikus tegutsenud ja praegu tegutsevatest lastele ja noortele mängivatest teatritest, lisaks on vaadeldud teoreetilisemalt teatritegemist lastele, refereeritud lasteteatreid uurinud kriitikute arvamusi ja seisukohti. Ta nimetab oma tööd ka Eesti lasteteatrite loomingu kriitikaks – kuidas see on õnnestunud, on juba teine asi.
Kahtlemata on raamatu ilmumine märkimisväärne sündmus. Kuid ülal mainitud hindajatele lisaksin mõned omapoolsed kriitilised märkused, täpsustused ja seisukohad.
Kas meelelahutust pole siis lastele vaja?
Avestik leiab, et nii väike- kui ka riigiteatrite kunstiline tase on üsna keskpärane. Tema arvates on meie suurte teatrite lastetükid pigem meelelahutuslikud vaatemängud. Kas meelelahutust pole siis lastele vaja? On see halb? Autori meelest on väljapaistvad lastelavastused valminud peamiselt välislavastajate käe all. Kas ikka on absoluutselt nii? Kas meil häid lastelavastusi ja andekaid lavastajaid pole siis olnudki? Tegelikult on neid esinenud läbi aegade. Varasematest lavastustest võiks esile tõsta Ch. Perrault’ „Saabastega kassi“ (lav. Oskar Põlla, 1947). Osatäitjana vaimustas publikut Salme Reek. 1956. aastal sai G. Landau „Lumehelbekese kool“ (lav. Raivo Kuremaa) üleliidulisel nukuteatrite festivalil Moskvas laureaadi tiitli; samas tõsteti meie nukuteater 1. kategooriasse, kuhu jõudis vaid viis N. Liidu nukuteatrit. 1959. aastal leiti R. Kiplingi „Talumatu elevandipoeg“ olevat väärt rahvusvahelisele UNIMA korraldatud festivalile saatmist (lav. Ferdinand Veike). 1960. aasta Bukaresti II nukuteatrite festivalil, millest võttis osa 49 nukuteatrit, andis þürii Eesti nukuteatrile võrdselt Poola teatriga 7.-8. koha. Hinnatud lavatükiks oli G. Kompanejetsi ?Hunt ja seitse kitsetalle? (lav. F. Veike). 1985. aastal saavutas edu Baltimaade nukuteatrite festivalil Riias W. Shakespeare’i „Suveöö unenägu“ (lav. Rein Agur).
Kõrgel kunstilisel tasemel lavastustega on aegade jooksul veel tähelepanu äratanud Ingo Normet, Hendrik Toompere, Eero Spriit, Reeda Toots, Helle Laas ja Andres Dvinjaninov (riiklik nukuteater). Väiketeatritest väärivad esiletõstmist lavastajad Aare Vaher (Lepatriinu), Aare Toikka (VAT-teater), Heino Seljamaa (Teater Kohvris), Altmar Loorits (Viljandi nukuteater), Dajan Ahmet (Trumm) ja Lea Sibul-Poola (Kehra Nukk ja Kärdla nukuteater).
Avestiku arvates võiks väiketeatrites „käsitleda tõsisemaid, intiimsemaid teemasid…“. Arusaadav, aga ka meelelahutuslikud „ohtra muusika, tantsu ja kujundusega“ lavastused võiksid ju lasteteatrites jääda. Näib, nagu autor neid ei soosiks. Tema arvates on selline meelelahutuslik lähenemine pärit nõukogudeaegsest pedagoogikast: „Nõukogude lapse elu pidi olema lõbus ja laste (teatri) jaoks inimeseksolemise paratamatud ja igavikulised probleemid olid tabu“. Miks ei võiks aga ka tänase Eesti laste elu olla lõbus, miks peaks neid teatris pealetükkivalt vaevama tõsiste probleemidega, mis niigi igast infokanalist verbaalselt ja visuaalselt peale suruvad!
Olen autoriga päri, et algupäraste lastenäidendite (eriti nukunäidendite) nappuse tõttu on lasteteatrite repertuaaris põhiliselt muinasjutud. Lastekirjanikud võiksid teha teatritega rohkem koostööd (ja vastupidi), et rikastada lasteteatrite repertuaari. Avestiku väitel valitseb muinasjutunäidendite esitamisel „vohav liig- ja paljusõnalisus“, lugusid valdavalt jutustatakse, mitte ei mängita – nii nullitakse nukuteatri spetsiifika. See võib tõesti mõnel puhul nii olla, kuid minu arvates see ei domineeri.
Avestiku ettepanek draamaõpetuse sisseviimiseks koolide õppekavasse on hea mõte. Aga kas see ka teoks saab? Kes sellega tegelema peaks? Haridusministeerium? Kultuuriministeerium?
Kuidas asutati nukuteater
Pikemalt peatub Avestik Eesti Nukuteatri juures (asutati 1952). Teatri arengusuundi markeerib Avestik põgusalt, seoses iga uue lavastaja tulekuga, alates esialgu lastele mõeldud etendustest (3 – 10aastased) kuni repertuaari laienemiseni kaasajal ka noortele.
Raamatust jääb kõlama seisukoht, nagu oleks nukuteater 1951. aastal tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti teatrilt üle võtnud rekvisiidid, vara ning näitlejad. See ei vasta tegelikkusele, sest uue iseseisva lasteteatri asutamine toimus Lõuna-Eesti teatri asemel vaid juriidiliselt (s.o. formaalselt). Selles teatris ei lavastatud kunagi nukunäidendeid ega olnud seal ka lavalisi lasteetenduste vahendeid, kanda jäi vaid rahaline võlg. Faktiliselt asutati iseseisev Nukuteater hoopis Tallinna Riikliku Draamateatri nukutrupi alusel, mis koosnes peale selle teatri näitlejate veel endise Riikliku Noorsooteatri, Töölisteatri (selle teatri maja põles sõja ajal maha) ja Estonia näitlejatest.
Väärib märkimist, et Noorsooteatris saatis nukulavastusi endise Töölisteatri orkester, dirigendiks Linda Saul. Elava muusika kasutamine jätkus ka Draamateatris. Ja laval olid üheaegselt nii näitlejad kui ka nende nukud („Aladini imelamp“, „Kassimaja“ jt.).
Seega ei ole päris täpne Avestiku väide, et alles viimastel aastatel on maad võtmas tendents (mis eriti märgatav nukuteatris) tulla sirmi tagant välja. Näitlejate sirmi ette tulekut harrastati juba Draamateatris 1937. aastast („Miki hiir merehädas“). Ja 60ndatel tehti seda ka F. Veike lavastuses, kuigi seda ei soosinud tolleaegsed kultuurijuhid. Rõhutada tuleks hoopis fakti, et nüüd harrastatakse nukunäitlejate publiku ette tulemist rohkem ja julgemalt kui varasematel aegadel.
Käsitledes Nukuteatrit lähiminevikus ja tänapäeval, refereerib Avestik uurijate seisukohti teatri arengust (E. Värk, K. Roos, M. Visnap, H. Aadma). Näitejuhte on olnud teatris seitse, neist kõige kauem on seda ametit pidanud Ferdinand Veike (1952-1981) 28 aastat ja Rein Agur (1981-1992) 11 aastat. Ülejäänud ? Ülo Vihma, Eero Spriit, Allan Kress, Evald Hermaküla on töötanud 1 – 4 aastat. 2000. aastast on uusi tuuli teatri ellu toonud peanäitejuht Andres Dvinjaninov, laiendades repertuaari mudilastest ja nooremast koolieast noorte vaatajateni. Siin võiks mainida 2001. aastal lavastatud noortemuusikali „Risk“, millest tundsid rõõmu ka 8 – 12aastased lapsed. Tänavu mängiti üliedukalt muusikali „Grease“ (viimane ei mahu küll 2003. aastal ilmunud Avestiku raamatusse). Dvinjaninov on ideerikaste loominguliste kavatsustega teatriliider (Tartu Suveteatri vabaõhulavastused), kes on jõudnud süveneda ka nukuteatri spetsiifikasse.
Ferdinand Veike kui nukuteatri isa on jäetud sirmi taha varju
Kõige kauem on Nukuteatri peanäitejuht olnud Ferdinand Veike – kui nukulavastaja, -näitleja ja -pedagoog. Tema kui Nukuteatri asutaja juures pean vajalikuks pikemalt peatuda, et analüüsida, kuivõrd tõetruult on raamatu autor kajastanud Veike rolli Eesti nukuteatri(te) arenguloos.
Pärast teatrikooli lõpetamist suunati Veike õppima lavastamist Leningradi Riikliku Teatriinstituudi reþiikursustele (1950 – 1951), et ette valmistada iseseisva professionaalse Nukuteatri asutamist. Tema rolli, panust ja töömahtu Eesti nukuteatri(te) ajaloos pole raamatus vääriliselt ja objektiivselt hinnatud. Veike on lavastanud teatris üle 60 näidendi; kui lisada ka väljaspool oma teatrit lavastatu, siis 105. Avestik on jätnud ?nukuteatri isa? sirmi taha varju, samuti tema lahutamatu kaaslase Buratino, kel ometigi pikk nina, mis peaks raamatu ridade vahelt välja paistma. Ja kes on siiani populaarsuselt ainulaadne nähtus Eesti Nukuteatri ajaloos. 1954. aastal sündinud esimene nukkETVavapäeval ja tänavu 50seks saav puust mehike on vanameistri hitt ja mõneti ka Nukuteatri logo. Ta elab ja tuleb veel praegugi täies mehejõus vahetevahel lasteperedele külla ning laulab neile, isadele-emadele ning teda hästi mäletavatele vanavanematele tuntud laulukest: „Mul Buratino nimeks…“
Autor pole isegi Ferdinand Veiket raamatu koostamise käigus intervjueerinud, mis oleks kahtlemata vajalik olnud. Küll aga on ta põhjalikult küsitlenud Rein Agurit 2001. aasta 19. juulil Tallinnas (lk. 202). Näib, et analüüs ja hinnang Nukuteatri tegevuse kohta aastatel 1952 – 1981 ja 1981 – 1992 on saadud Rein Aguri suulise vestluse kaudu. Kas see on objektiivne lähenemine või võib seda hoopis tendentslikuks pidada? Ütleb ju ladinakeelne mõttetarkus: „Audiatur et altera pars!“ Avestik pidanuks kahe kauaaegsema peanäitejuhi meenutuste järgi oma erapooletu arvamuse välja peilima.
Nii ongi tunda raamatu autori alltekstis mingit looritatud väärhinnangut Veike kui peanäitejuhi tegevuse kohta. Märkides kiretult ja tagasihoidlikult selle ajajärgu saavutusi, püüab Avestik silmanähtavalt paisutada tema arvates negatiivseid külgi, rõhutades eriti Veike lavastuste traditsioonilist sirmiteatri laadi. Ka mainib ta, et „dramaturgias oldi veel jäänud primitiivseks, didaktiliseks, poeesiakaugeks ja mõttevaeseks“. Avestik on lähenenud minevikunähtustele tänapäeva vaatevinklist, mis on paljude kriitikute ja ajaloouurijate metodoloogiline viga. Nii kiputakse sageli uurimistuhinas möödaniku saavutusi üle parda heitma.
Okasroosikesel lubati magada vaid viisaastaku
On ju teada, et nõukogudeaegsed kultuurijuhid ja kurikuulus GLAVLIT esitasid repertuaarile rangeid ettekirjutusi mis viisid mõnikord absurdsuseni. Aeg oli selline… Me ei saa sellest mööda vaadata. Raamatu autor ise ütleb selle ajajärgu kohta: „Lavastused pidid rangelt silmas pidama esteetilise kasvatuse printsiipe, tihti paljastus neis ka poliitiline propaganda.“ Kas ei lähe Avestik kriitikat tehes iseendaga vastuollu? Ta ju rõhutab nõukogudeaegseid repertuaarinõudeid, samas aga heidab peanäitejuhile varjatult ette dramaturgia valiku piiratust ja infantiilsust. Lausa anekdoodina kõlab asjaosalistelt kuuldud fakt, et tolleaegse kultuuriministri A. Ansbergi korraldusel (1955) nõudis Reet Reiljan, et Okasroosike ei tohi magada sada aastat – aitab ühest viisaastakust! Samuti ei lubatud nukuteatri näitlejaid sirmi tagant välja tuua. Ometi tõi Veike näitlejad publiku ette: J. Kangilaski „Suur Tõll“ (1956), „Kalevipoja sõit maailma otsa“ (1962) jt. Ka lavastati tema tööajal maailmaklassika teoseid nagu R. Kiplingi „Talumatu elevandipoeg“ (1959), H. Chr. Anderseni „Prints-seakarjus“ (1961), O. Wilde’i „Tähepoiss“ (1974). Avestik aga mainib, et alles 1981. aastast alates „pöörduti repertuaari koostamisel maailmaklassika poole, milleks oli Rein Aguri lavastatud W. Shakespeare’i „Romeo ja Julia“. Kus on siis tõde?
Märkimata on jäänud ka Ferdinand Veike, „kes on Eesti näitekunsti üht haru tutvustanud poolele maailmale“ (Inna Taarna, „Tallinna Teatrikool“, 2003, lk. 127), välisreisid. Millegipärast on toodud fotosid Nukuteatri lavastuste kohta ainult aastatest 1996 – 2002. Miks pole neid varasemast perioodist (1952 – 1995)? Lugejale oleksid need kindlasti huvi pakkunud. /—/
Andkem tegijatele aega!
Avestiku arvates jääb „Eesti Riiklik Nukuteater veel kunstilistelt saavutustelt alla oma paljude võimalustega teatrimajale ja edukale majandustegevusele“. Ta loodab, et arenemistahteline ja -võimeline trupp korvab selle vajakajäämise loodetavasti peatselt. Täiustama peaks ka nukuteatri tehnika valdamist.
Arvan, et Nukuteatri noor ja energiline juhtkond eesotsas direktor Meelis Paiga ja kunstilise juhi Andres Dvinjaninoviga on pungil värskeid ideid. Nad on seadnud teatri ette sihikindla ja läbimõeldud arenguplaani muuta Nukuteater tõeliseks laste- ja noorsooteatriks. Kusjuures säilitatakse pool sajandit tegutsenud nukuteatri traditsioonid ja peetakse lugu alusepanijaist. Mõne aastaga (alustati ju alles 2000. aastal!) on tunda aktiivselt tuikavat arengusuunda. Lõpetatud on teatrimaja ulatuslikud renoveerimistööd, ellu kutsutud rahvusvaheline nukuteatrite festival „Noor sajand“, mida peetakse Tallinnas iga kahe aasta tagant. Noore teatritrupi nukunäitlejate professionaalse arendamise huvides alustasid mitmed nukukunsti magistriõpinguidEMAkõrgemas lavakunstikoolis. Teatri arengusuunad on silmanähtavalt edasi viivad – pole kahtlust, et need vilja kannavad. Andke ainult aega atra seada!
Puudu on lasteteatritega seotud isikute minileksikon
Raamatu „Eesti lasteteatrid“ lõpus on esitatud vajalik teatmeaparaat: lasteateatrite festivalid, ASSITEJ lasteteatrite päevad, „Banaanikala“, „Teater kohvris“, kasutatud kirjandus jms. Miks aga pole jälle toodud isikuindeksit (nimede alfabeetilist registrit), mis on viimastel aastatel ilmunud teatriloo raamatute puudujääk; oma retsensioonides olen sellele vajadusele vihjanud, kuid tulemusteta. Kas seda äärmiselt hädavajalikku abimaterjali on nii raske koostada? Minu lugemislaualt äsja kõrvale pandud Jaan Krossi „Kallid kaasteelised“ (2003) lõpus on trükitud väga põhjalik isikuregister (16 lehekülge!), mis annab ülevaate autori kokkupuudetest ja kontaktidest erinevate inimestega. Jaan Kross pidas oma mälestusteraamatus selle koostamist põhjendatult vajalikuks, sest see on nagu tema elu isikkontaktide minileksikon. Rait Avestiku raamatus andnuks isikuregister ülevaate lasteteatritega kontaktis olnud isikutest, see on teoreetikutest, ajaloouurijatest, kriitikutest, lavastajatest, näitlejatest, kunstnikest jt. See olnuks lasteteatritega seotud isikute minileksikon.