Kirjastus Tänapäev, 2009

Keeletoimetaja Maie Mägi, kujundaja Andres Tali. Kõvakaaneline, 338 lehekülge, mõõdud: 143×215. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Saadaval raamatupoodides Apollo ja Rahva Raamat. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

 

Raamatu eessõna:

Peale Urmas Kibuspuu surma kutsus Reet Neimar ajakirjas Teater.Muusika.Kino (1985/11) oma põhjalikus järelhüüdes üles Urmase kolleege, et need võiksid nüüd hakata kirja panema omi mälestusi Urmasest. Ning küsis retooriliselt – kes hakkab neid koguma meie igapäeva non-stop’is?! Teda ennast kohustas pika ja põhjaliku essee kirjutamiseks „lisaks sõbratunnetele ka teatriajaloolase- ja toimetajaamet“. Esseest, mis on täielikult ka siin raamatus olemas, on möödunud pea 25 aastat. Miks Kibuspuust pole varem midagi põhjalikku ja teda ning tema loomingut koondavat ilmunud, ei oska öelda. Aeg teeb aga (mäletamisega) oma töö. Kui palju on selle raamatu sisu mõjutanud see, et ka neid „kirjapandud mälestusi“ sõpradelt ja kolleegidelt pole, ei oska samuti öelda. Kuid on iseenesestki mõistetav ja mida kogesin Urmase kolleegidega rääkides, et aastakümnete tagant mäletada näitlejatöö peeneid nüansse ja muud taolist, on äärmiselt raske või võimatugi. Kuna Kibuspuu oli eriline inimene ja näitleja ning tema varajane surm mõjus sellevõrra rõhuvamalt, on isegi mõistetav, miks tema tuttavatel-kaasaegsetel oli seda tööd võib-olla raskem ette võtta. Selles mõttes on siinkirjutaja (nii õnneks kui kahjuks) nö tabula rasa.

Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953 – 1985) on üldjoontes tavapärane isiku eluloo ja loomingu jäädvustus. Meelelahutuslike ja intervjuupõhiste elulooraamatute kõrval võib käesolev raamat tunduda võib-olla (kellegi jaoks paraku, kellegi jaoks õnneks) mõnevõrra akadeemilisena, milles rõhk pigem näitleja-isiksuse portreteerimisel ja loomingulise kulgemise märgistamisel kui elu(viiside)s urgitsemisel. Kui ka lugejale nii tundub, on kõik korras – selline rõhuasetus on ka raamatu autoril-koostajal eesmärgiks olnud.

Tajugem raamatus eelkõige kolme osa. Esimeses tutvume Urmase kujunemisega, jõujoontega, mis teda ümbritsesid lapsepõlves nii kodus kui koolis. Lähem vaatlus on lavakunstikateedri 7. lendu, mille olulisust nii Kibuspuu kui teatriloo kontekstis ei saa alahinnata.

Teises osas – „Kips“ (Kibuspuu tuntud hüüdnimi) – on püüd visandada portree Urmas Kibuspuust kui inimesest, isiksusest ja näitlejast. Kuna siinkirjutaja pole Urmas Kibuspuud vahetult (näiteks teatris „siin ja praegu“) tema elu ajal näinud (põhjuseks ühe surma- ja teise sünnidaatum), siis räägivad Kibuspuust tema kaasaegsed, kaaslased, kolleegid ja sõbrad. Selle osa „mitte lahtikirjutamine“ on olnud eesmärgipärane, sest soov on püüda edasi anda portreteerijate mingeidki emotsioone, mis tuleksid portreteeritavale „kasuks“ ja mis omakorda lisaksid raamatu üldilmele mahlakust. Kaaslaste asjakohaseid meenutusi saame lugeda terve raamatu ulatuses. Märkima peab ka tõsiasja, et paljud intervjueeritavad iseloomustasid Urmast üsna sarnaselt, mis on ka loomulik. Korduste vältimiseks olen mingi kirjelduse või hinnangu – a’la „ta ei öelnud kunagi kellelegi halvasti“ – alles jätnud ainult ühe või kahe intervjueeritava „arvele“.

Põhimõtteliselt võib peale kahe esimese osaga tutvumist (ainult) lihast ja luust inimeste iseloomustustest ja nende käikudest huvituv lugeja lugeda raamatu läbiloetuks. Kuigi järgnevasse, 3. ossa, on paigutatud võib-olla raamatu olulisim ja väärtuslikem info – valitud Urmase kirjad ja kirjakatked, on see osa küllaltki loominguspetsiifiline ja loodetavasti võimalikult põhjalik näitleja loometeekonna vaade-jäädvustus-kirjeldus-tutvustus.

Kolmas osa on selle jäädvustus, mida saab jäädvustada. On keeruline või isegi võimatu „jumalalt saadud annet“ kirjeldada või sellest kirjutada. Küsimus on rentaabluses, Kibuspuu tegemistest on möödunud ikkagi ümmarguselt 25-35 aastat. Sel põhjusel on tema lavatööde „jäädvustamine“ meenutajate mälu ehk mäletamise tõttu problemaatiline ja see on ka normaalne. Sestap on arusaadavatel põhjustel raamatus vähem emotsioonide, näitlejameisterlikkuse kirjeldamist. Umbes samal põhjusel pole raamatus ka suures koguses naljalugusid Kibuspuuga, sest kogu nali seisnes hetke situatsioonis, mille kirjeldamine kirjalikult on kasutu.

See osa on jaotatud üheksasse peatükki ehk hooaega, sest just nii palju jõudis Kibupuu kutselise näitlejana tegutseda. Vaatlen 9 hooaega kronoloogiliselt, üheeagselt teatri-, tele- ja filmitöid, mõnevõrra ka esinemisi raadios ja „haltuuralavadel“. Näeme hämmastusega, kui palju jõudis Kibuspuu korda saata napi 10 aastaga. Ja paraku tuleb ka tõdeda, et mitte iga ettevõtmine polnud tema ande vääriline.

Mõne lavastuse või teletöö „nihkumisele“ eelmisse või järgmisse hooaega pole mõtet tähelepanu pöörata, oluline on üldine kronoloogiline kulg. Kui selle osa läbimine tundub lugejale küllaltki tempokana, siis on ka selle tundega kõik korras. Meeletu kiirusega kulges ka Kibuspuu. Nagu juba mainitud, pean raamatu väärtuslikumaks osaks Urmase kirju. Tegemist on Urmase ja tema õe Merikese kirjavahetusega ning selle raamatu kontekstis saame ainult õnnelikud olla, et Merike 1981. aastal Soome kolis ning tekkis kirjavahetus. Avaldamiseks sobivad kirjad ja kirjalõigud valis välja Urmase õde ise, raamatus on need trükitud kursiivis.

Ilmselt märkab tähelepanelik ja lobedat lugemist hindav inimene, et peatüki „9 hooaega“ lugemine ei kujune eriti lobedaks. Muuhulgas võib selle põhjuseks olla see, et autor on kasutanud lavastuse või rolli kirjeldamiseks tolleaegseid arvustusi, neid, Urmas Kibuspuu kontekstis asjalikemaid, põhjalikemaid ja ilmekamaid, lahti ja läbi kirjutamata. Veel enam, mõni arvustus on siin raamatus lausa pika tsitaadina. Peale selle, et näitlejat ja lavastust tuleb vaadelda tema omas ajas, sisaldab teatrikriitika kui üsnagi „kaduva kunsti“ tsementeerimine raamatusse ja raamatu abil õilsat ja säilitavat iseloomu ja eesmärki. Filmidest ja telelavastustest lugemisel pole ilmselt probleem kõrvale vaadata vastavat salvestust. Siiski on sujuvuse eesmärgil kõrvaldatud tekstist palju nimelisi ja numbrilisi andmeid, mille leiab rollinimekirjadest raamatu lõpus.

Kodu ja perekonda-suguvõsa ning ka kooli puudutav informatsioon pärineb Urmase emalt Helju Kibuspuult, õelt Merikeselt ja vend Markolt. Perekonnalt pärinevad ka siinkirjutaja poolt mahapildistatud joonistused ja maalid. Fotod pärinevad Helju Kibuspuult, Kalju Orrolt, Teatri- ja Muusikamuuseumist,ETVfotoarhiivist. Mängufilmide tutvustused on pärit Õie Orava raamatutest „Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947 – 1976“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003 ja „Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977 – 1991“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004. Ülejäänud infoallikad on kasutatud materjalide nimekirjas.

Tänan igakülgse abi eest Urmas Kibuspuu perekonda, kõiki vestluskaaslasi, Draamateatri kirjandustoa töötajaid, Pille-Riin Purjet, Kalju Orrot,ETVvideo- ja fotoarhiivi töölisi. Olen tänulik ka oma sõpradele ja kõrvalseisjatele nähtava ja mittenähtava toetuse eest. Nagu ka Reet Neimarile, kelle käest sain telefoni teel kasulikke vihjeid ja soovitusi. 2008. aasta suvel jõudsime kokku leppida ka enam-vähem konkreetse aja pikemaks jutuajamiseks, mis aga ei jõudnud paraku enam toimuda…

Kibuspuu suurim sõber oli Jüri Krjukov. Kui üks sai mingi filmirolli, siis muretses ta sellepärast, et sõber ka kuidagi saaks. Kui üks sai teenelise kunstniku nimetuse, tekkis mure kohe teise pärast, et kuna sõber siis saab. 2004. aastal ilmus Pille-Riin Purje pikaajalise töö tulemusena raamat Jüri Krjukovist…

***

            Kuidas vaadelda Kibuspuu loomingut? Kui vaatame tema rollide nimekirjadele, siis ei teki nagu küsimust – ta jõudis väga palju teha ja seda vaatlemegi. Arvestades aga tema raskesti mõõdetavat ja kirjeldavat näitlejaannet ja -olemust ning seda, et ta lahkus oma tee alguses, ei tohiks väga vägivaldselt mõjuda kõhklus – kas saame Kibuspuu tegevusele vaadata kui tervikule või millelegi, mis pooleli jäi, mis jäi poolikuks?! Kas poolikut tööd saab ja on õigustki üldse arvustada? Selles mõttes ei saa kahtluse alla seda ja a r v u s t a d a Kibuspuu valikuid ja soove, soove tegeleda erinevatel „rinnetel“, tegeleda tõsise teatriloome kõrval kerglase meelelahutusega. Võimsa ande „raiskamisest“, millest ka siin raamatus juttu tuleb, on ikka seoses Kibuspuuga räägitud. Televisioon versus teater. Kuid just loometee äkilise katkemise tõttu on jutud „enda peenrahaks vahetamisest“ kummalised ja lühinägelikud.

Kui Kibuspuu oleks teadnud oma elu täpset kestvust, siis võib-olla tõesti oleks nii mõneski projektis osalemine paistnud aja ja ande raiskamisena. Suure ande ja töövõimsusega noor näitleja, nõutud nii teatris, raadios, teles kui ka estraadil, on žanritevahelises liiklemises iseenesestmõistetav. Teada on ka see, et kergem estraadielu hakkas Kibuspuudki väsitama. Ja nagu teame, hakkas Kibuspuu koostöö Mikiveriga väga klappima. Rolliloomes hakkas kaasa rääkima elukogemus.

On räägitud „sajandi eredaimast tähest Eesti teatris“. Siinkirjutaja soovib küll viimane olla, kes selle väite suhtes skeptiline on, kuid siin on siiski üks nüanss. Selles hästikõlavas ja uhkes hinnangus (mille kodutekst raamatu lõpus) on sees mingi avansiline mõõde, mingi maagiline „kui“, mingi võimalus, mis iialgi ei saa võimalikuks. Mis oli just võimalikuks saamas… See hinnang sisaldab endas unistust, mõtlemist sellele, mis Kibuspuust o l e k s  v õ i n u d  s a a d a. Mõtleme sellele, mis temast ei saanud, mõtleme sellest, mida ta ei jõudnud teha. Millised eeldused! Ja siis – milline raiskamine katkestamise pärast. Igal juhul sajandi üks eredaimaid tähti, aga kas me tegelikult jõudsime osa saada tähe eredusest… Meil on pigem usk sajandi eredaimast tähest, mitte kogemus. Sellest on kahju, aga see ei vähenda Kibuspuu suurust.

Permanentselt oma töödes kahtleval ja kriitikat ootaval Kibuspuul jäid sõna otseses mõttes mitmed tööd pooleli. Ise loobus ta (mida tuli väga harva ette) osalemisest Ago-Endrik Kerge lavastatud muusikalis „Kabaree“ teatris Estonia. Kavalehel on ka Kibuspuu nimi ja isegi üks foto temast rollis. Samuti pidi ta mängima Raivo Trassi lavastuses „Isad ja pojad“, kuid esietendus toimus Draamateatris juba teise näitlejaga. 1984. aastal oli Ago-Endrik Kergel soov teha „Tõe ja õiguse“ põhjal film. Soovi ühtedeks tekitajateks olid Kibuspuu ja Krjukov, kes pidid mängima vastavalt Pearut ja Andrest. Mõlemad olid just õiges vanuses, nii nagu Tammsaarel kirjas. Moskvast filmitegemiseks luba ei saadud ja nii läks Kerge peale Kibuspuu surma Vanemuisesse ja tegi seal teatrivariandi „Aeg tulla, aeg minna“ (1986). Kergel oli ka plaan Kibuspuud rakendada Eesti Telefilmis 1985. aastal esilinastunud „Kahe kodu ballaadis“. Algselt pidi vana seppa mängima Aare Laanemets, siiski tuli see osa Kergel endal teha. Laanemets mängis siis seda osa, mis oli mõeldud Kibuspuule.

Mõnevõrra paradoksaalsena kõlab Peeter Simmi üks mõte meie vestlusest, et „Kibuspuu fenomen oli selles, et talle ei saanud pakkuda kõrvalrolli, ta tõmbas ekraanil tähelepanu endale. Nagu vitraažis: kui on ilus vitraaž ja valgus paistab läbi ainult ühest kohast, siis on selge, et meie tähelepanu jääb sinna, kust valgus läbi kumab.“ Hästi öeldud, aga kui heidame pilgu Kibuspuu filmi ja ka kasvõi teatrirollidele, siis mida me t e g e l i k u l t näeme? Tuleb leppida tõsiasjaga, mida on ka Kibuspuu teatrikolleegid täheldanud, et sellisele natuurile oli väärilise rakenduse leidmisega nii lavastajatel kui režissööridel raskusi.

Kibuspuu justkui sündis kusagilt mujalt oma perekonda. Kuigi elupaiga „valik“ oli väga õnnestunud, tegi ta siiski oma asjad seal kiiresti ära ja liikus tagasi, edasi, mujale või ära. Ilmselt pole kohatu Kibuspuu elule mõeldes kasutada metafoori „säraküünal“. Kiirus ja sära lühikese elu kontekstis paneb mõtlema teemadele või asjadele, millele ei oska teaduslikku vastust veel anda. Peale oma surma oli ta tihe külaline oma elavate sõprade unenägudes, ilmutades end isegi ka päise päeva ajal, nagu on Ain Lutsepp kogenud.

            Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme me tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas. Mõnede inimestega on niimoodi, et nende olemasolu on olnud sedavõrd oluline, et nende „paljaks kiskumine“ on tänases päevas sobimatu. Aga oleks väga põnev, kui Urmas viibiks ise siin ja praegu. Võib-olla viibibki ja naerab oma naeru…“

Küllap viibib ja naerab. Ja jääb ka tänases päevas tänu oma kolleegidele, sõpradele, kaaslastele ja ka siinkirjutaja otsustele turvaliselt kaetuks.

Tallinn – Tartu, 2008 – 2009

 

ARTIKLID:

 

TEOD: Rait Avestik, teatriloolane ja -kriitik

Küsinud Margot Visnap

Sirp, 4. detsember 2009

 Eile esitleti Eesti Draamateatris sinu raamatut „Urmas Kibuspuu. 31 aastat”. Kuis tekkis idee Kibuspuu 31 eluaastat raamatuks kirjutada ja kaua aega teemaga läks?

Kirjastus Tänapäev tegi mulle ettepaneku 2007. aastal, kui lõppes meie üsnagi edukas koostöö Salme Reegi raamatuga, mille toimetaja olin. Meelitati edasisele koostööle ja pakuti välja kirjutada Urmas Kibuspuust. Sekund hiljem tundus  see väga minu mõte olevat ja 2008. aasta alguses hüppasingi üsna tundmatus kohas vette. Liiatigi tundus kohatu, et sellisest näitlejast pole mitte midagi kirjutatud (peale Reet Neimari pika ja põhjaliku järelehüüdeTMKs pärast Kibuspuu surma).

Sa vist pole Urmas Kibuspuud elavana teatrilaval näinudki. Kuidas ületasid selle barjääri – kirjutada ju ikka veel tänasesse teatrikultuuri kuuluvast isikust, kelle lavaloomingust  vahetult osa pole saanud?

Kibuspuud pole ma näinud jah. Erilisi barjääre ei mäleta, võib-olla aitas ka tõsiasi, et raamatu kirjutamise idee tekkimise ajal olin peaaegu sama vana kui tema siit ilmast lahkudes. Ühelt poolt tundus ja tundub ta suurena, võib-olla kaugenagi, teiselt poolt aga lihtsa ja kamraadina, kui end sinna aega mõelda. Kuna ta on tõesti üsnagi tugevalt tänases ja ilmselgelt ka homses kohalikus kultuuripildis olemas, siis painas mind sellevõrra  suurem vastutuskoorem. Aga kuna mul polnud tema tegemiste kohta midagi isiklikust vaatevinklist kirjutada, siis kadus ka see barjäär, mis võib autori ja materjali vahel tekkida. Niisiis sain Kibuspuule läheneda rahulikult, puhta lehena ja kaine peaga, kõrvaltvaatajana, kuid ka sõbraliku kaasaelajana ning selliselt platvormilt kirjutades oli lihtne pühenduda olulisele.

Kes raamatus sõna saavad ja kuidas kujunes meenutajate valik?

Sõna said need, kes olid tema sõbrad, lähedased ja kolleegid. Sõna sai loomulikult osa neist, loodetavasti olulisim osa. Paraku on mitmed  inimesed surnud, kes oleksid olnud väga head meenutajad. Ja paraku mõni inimene ei rääkinud, kes siiski oleks võinud. Vestlesin peaaegu 30 inimesega, kes katsid oma meenutustega nii lapsepõlve, õpingute aja kui ka näitlejatöö. Raamatu võib põhimõtteliselt jagada kolmeks osaks: esimene algab surmaga, on elu algusaastatest kuni lavakunstikooli lõpetamiseni; teises osas „Kips” olen püüdnud meenutajate abiga luua portree Kibuspuust – inimesest, isiksusest,  näitlejast; kolmas osa on tema loomingu ülevaade üheksa hooaja kaupa, kus lugeja liigub mööda tema tegemisi teatris, teles, filmis ja mujal. Väärtuslikud on ka Kibuspuu õele saadetud kirjad, kus ta räägib oma tööst ja natuke ka elust.

Kuidas iseloomustad Urmas Kibuspuud kui  näitlejat-loojat, kellega said raamatut tehes nii või teisiti tuttavaks.

Lihtsa ja tavalise inimesena mõjub ta oma headuses eeskujuna, ärgitab paremaks inimeseks saama, kuigi ja õnneks polnud ta ju mingi pühak. Looja loomupäraselt, pidevalt endas kahtlev ja sisemiselt plahvatlev (kui võimalus anti) jõuliselt habras näitleja.

Praegu, eriti jõulude eel, tuleb igat sorti biograafiaid ja memuaare nagu Vändrast saelaudu. Kas oled pisut ärevil ka, et Kibuspuu raamat paljude kommertsimaiguliste elulugude vahele äkki ära kaob?

Olen positiivselt ärevil, sest teoreetiliselt peaksid need pikaleveninud intervjuud ja lõputud pajatused oma eraelust Kibuspuu raamatu just esile kergitama. Sest see raamat on inimesest ja loomingust, mitte tema eluviisidest. Kuna Kibuspuu raamat on muu hulgas ka andmekandja, siis on seda põhjust kätte võtta ka paarikümne aasta pärast. Aga kuna elulooraamatu mõiste on tõsiselt ära lörtsitud ja see on pigem juba sõimu- või ähvardussõna, siis olen küll ärevil, sest ka minu  raamat liigitub ju selle sõna taha.

 

„Geeniuse lühikeseks jäänud näitlejatee“

Margus Haav

Sakala, 11. detsember 2009

Raamatupoodides on kurb vaadata, kui palju kvaliteetset paberit on kulutatud, et muuta trükisõnas surematuks selliseid inimesi, kes tulevad ja kaovad kiiremini, kui vahetuvad aastaajad.
Ei tea, kas põhjus oli aukartus Urmas Kibuspuu raskesti sõnastatava ja hämmastava ande vastu, kuid ligi veerand sajandit mulla all lebanud mehe biograafiat tuli oodata väga kaua.
Urmas Kibuspuu (1953—1985) on oma lühikeseks jäänud elust hoolimata eesti kultuuri mineviku, oleviku ja tõenäoliselt ka tuleviku lahutamatu osa. Tema elulooraamatu kirjutamise enda peale võtnud teatriloolase ja -kriitiku Rait Avestiku ülesanne oli aukartustäratav ning õnneks on autor sellest endale täiel määral aru andnud.
Raamat, mis oleks kohati kindlamat toimetajakätt vajanud, on ennekõike väärtuslik andmekandja. Rikkalikku pildimaterjali näeb enamik esimest korda.
Kibuspuud on teenitult nimetatud sajandi eredaimaks täheks eesti teatris. Raamat avab selle andeka inimese perekonna, kolleegide ja lähedaste mälestuste kaudu.
Milles siis õieti väljendus Urmas Kibuspuu anne? Tema kunagine hea sõber Ivo Linna võtab selle kõige tabavamalt kokku: «See oli mingi fluidum, see oli sisemine energia, mida Kibuspuu oskas nii võimsalt välja paisata.»
Praegune põlvkond teab seda õrna, kuid jõulist näitlejat eelkõige aegumatutest telelavastustest «Kuulsuse narrid» ja «Pisuhänd». Mõneti on kahju, et enamik mäletab teda koomikuna. Mitte et naljategemine oleks midagi teisejärgulist, vastupidi, naljategemine on tõsine kunst. Kibuspuu lummus ja sarm olid vapustavad ning tegelikult ei olnud rolli, mida ta poleks suutnud mängida. Ta oli ühtviisi usutav nii draamas kui komöödias.
Ain Lutsepp on öelnud: «Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks, ent Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.»
Reet Linna küsib raamatus, kas on üldse võimalik kirjeldada Kibuspuu-laadset näitlejatööd ja kuidas seda teha. Ta vastab ise: «Ilmselt aga parim, mida 25 aastat peale näitleja surma saame lubada, on sõprade, kolleegide ja kaaslaste mälestused, killud ja fragmendid.»
Nii ongi. Ei tea, kui palju on neid, kes suudavad saata igaviku radadelt oma kunagisele kodumaale ikka veel nii palju headust ja soojust ning muuta kõiki seeläbi pisutki paremateks inimesteks.

 

„Urmas Kibuspuu lühike elu väärib pikka kroonikat“

Andres Laasik

Päevaleht, 11. detsember 2009

Rait Avestiku raamat „Urmas Kibuspuu. 31 aastat” räägib näit­lejast, kes jõudis oma tööd teha vaid kümme aastat. Ent ta jättis endast maha legendi, mis on suurem ja tähendusrikkam kui mõnelgi pikkade elu- ja tööaastatega tegelasel. 

See legend seab raamatule ja ka Urmas Kibuspuu eluloole raami, mis vahel mõjub ahendavalt. Tegemata rollide teema tekitab tausta, mis juhib tähelepanu tehtutelt kõrvale. Ega Rait Avestiku raamatust ei tulenegi, et Kibuspuu jõudis vähe. Kui näitleja andis oma elu jooksul Piibelehe ja Saalepi rolli, mis jäävad teatrilukku, on seda juba väga palju.

Raamatulehtede vahelt astuvad välja Kibuspuu mängitud rollid, nii nagu neid kirjasõnas tagantjärele saab esitada. Et minevikku hajunud näitlejatöö sõnadega seletamine on vähe tänuväärne ja üliraske, siis on raske siin midagi ette heita või õpetlikku lisada. Igatahes saavad raamatus esile toodud rollid hakkama sellega, et kougivad allakirjutanu mälusopist välja nähtud Haroldi, Osricu ja Sasoni lavastustest „Harold ja Maude”, „Hamlet” ja „Süütute aeg. Süüdlaste aeg”. Ja ka need lavastused on oma kunstilise koe käsitlusena meeles adekvaatselt, ainult et laiem tähendus kipub minevikku kaduma.

Vanades tähendustes tuhnimine on üldse raske töö. Sestap ongi Kibuspuu-raamatu kirju­ta­nud Avestik maadelnud rohkesti küsimusega, miks Kibuspuust sai Kibuspuu, noor näitleja, keda paljud teadsid ja hindasid. Rahva lemmik.

Raamatust leiab ka vastuseid. Osa Kibuspuu populaarsuse seletusi on seotud näitleja tööga laiatarbemeedias, sellega, et sedagi tööd sai tehtud pingutades. Ka kireva uusaastakava nalju tehti täie tõsidusega, nii et need jäid meelde ja tähendasid inimestele midagi, olgu pealegi saate sisuks pila ja naer.

Ja ikkagi, miks just Kibuspuu? Ilmselt on olemas ka mingi põlvkondlik fenomen, nii nagu hiljem sattus ühe teise põlvkonna fookusse Jan Uuspõld. Kui mingil ajal on üks või mitu näitlejat ühe põlvkonna jaoks need poisid, kelle nägu ja olemine väljendab midagi olulist, siis mis äratundmine see on ja kuidas ta toimib? Televisioon on vajalik kommunikatsioonivahend, kuid on olemas ka näitleja olemus, mingi põhjus, miks just nende inimeste naljad tekitavad äratundmise ja käivitavad kollektiivse alateadvuse. On näha, et autor jõuab nende küsimusteni, kuid kõiki vastuseid ta anda ei oska.

Teine asi on teatritöö

Natuke rohkem oleks raamatus või­nud olla ajastut, mis noort näit­lejat ümbritses. Seda Ees­tiNSV-d, kus elavad noored inimesed oota­sid telesaateid „Ilupaviljon” ja „Iluvarietee”, millega Kibuspuu ja Krjukov rahvast naerutasid. Ka aastad 1976–1985, mil näitleja Urmas Kibuspuu töötas, polnud ju lineaarselt ühesugused.

Kuid raamatust võib selline mulje jääda. Inimeste lootused-ootused muutusid. Muutus ühis­kondlik õhkkond, mis sõ­nades on abstraktsioon, kuid Ki­buspuu-suguse tundliku näit­leja jaoks tõsiasi, millega ta iga päev kokku puutub.

Huvitaval kombel tuleb side ajastuga paremini esile Ivo Linnalt saadud mälestustes-kommentaarides. Ehk siis inimeselt, kes ei olnud ise otseselt teatriga seotud.

Lõppude lõpuks on Avestiku raamat loodud ausalt, sõna saanute jutust ja faktidest kerkib tohutu hulk kilde 1970. ja 1980. aastate elust ja Urmas Kibuspuust selles. Nendes kildudes orienteerumine on jäetud lugeja teha ja see ei ole sugugi lootusetu ette­võt­mine.

Sissejuhatuses arvab Avestik oma töö akadeemiliste valdkonda, mis ei tähenda, et seal puuduks uuritava objekti isiklik elu. Seda on vajalikul määral, et tekiks inimese kuju, karakter. Inimesest jääb alati midagi ka saladuseks. Eriti veel siis, kui minnakse hauda liiga varakult.

 

RAAMAT: Rait Avestik “Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

Blogi: http://veraprima.wordpress.com

Oli kaunis juunikuu päev. Me olime koolimajas ja pidime kohe -kohe hakkama kirjutama lõpukirjandit. Me oli 18aastased, idealistid, natuke sinisukad. Ja siis jõudis meieni teadmine, et Urmas Kibuspuu on surnud. Ma ei mäleta, kes selle teate tõi, kust pärines info. Aga ma mäletan seda hetke, kuidas aeg peatus, tolmukübemed jäid õhku seisma ja hing karjus selles vaikuses. Hetked hiljem olin ma juba kirjandilaua taga ja kirjutasin vihaselt noorest ja vihasest Majakovskist. Me olime 18aastased.
Sellised hetked sööbivad igaveseks su emotsioonide baasi.
Muidugi olime me idealistid. Muidugi tundusid teater, luule, kultuur meile tunduvalt kesksemate eluliste tähendustega…oli üks teine aeg, me ise olime noored ja meil ei olnud veel  lapsi, laene ega liisinguid.
Urmas Kibuspuu surm tundus tollal nii ilmvõimatu, ülekohtusena. Nii lihtsalt ei saanud maailmas asjad toimuda. Klassikud surevad riiklikke autsuavalduste saatel 90ndates?!? Me olime idealistid ning me ei tahtnud teada, et elus ootab meid veel palju selliseid hüvastijätte ees.
Miks ma seda pikka eellugu siin kirjutan. Selleks, et püüda edasi anda, kui oluline oli see töö, mida Urmas Kibuspuu tegi; millise jälje see jättis omaaegsesse noorusesse. Jah, sama Kibuspuu, kellest on noorematele põlvkondadele jäänud eelkõige tema rollid “Kuulsuse narrides” ja “Pisuhännas”. Ometigi on säilinu (estraaditööd, telefilmid) vaid osa Kibuspuu loomingust. ..
Ja nüüd raamatust.
Raamatu väärtus ongi selles, et ta suuresti kirjeldab/jäädvustab  Urmas Kibuspuu töö hooaegade ja rollide kaupa. Lisaks kolleegide ja sõprade mälestusi. See ei ole lihtne pilt-lugu raamat ja pole ka pelgalt  akadeemiline loetelu. See on ühe talendi tööelu ja elu kokkuvõte. Vajalik. Hariv ja säilitav. Mitte, et see ka nüüd, aastate takk, vähendaks seda nooruses emotsioonidesse jäänud kaotusvalu. Ka raamatusse raiutud sõna jääb. Kestab läbi aja ja jutustab lugu tõelisest Näitlejast.

 

„Ime tabamisest. Urmas Kibuspuust“

Gerda Kordemets

Sirp, 26. märts 2010

Olen alati olnud usin biograafiate lugeja. Ütlen meelega „biograafia”, sest kaunist emakeelset sõna „elulugu” ei taha ju enam tarvitada … Pealegi on biograafia siiski täpsem: see tähendab, et tegutsenud on biograaf, uurija, elulookroonik, ning eristab teose memuaaridest või intervjuude stenogrammidest.  Biograafiatest saame lugeda elatud elust, mille erilisus, lisaväärtuslikkus või miks mitte ka õpetlikkus on üldiselt ja objektiivselt selge, olenemata isegi sellest, kas elu on lõppenud või mitte. Lahkunuiga on muidugi lihtsam. Nemad on läinud, ja seda elu enam juurde elada ei saa. Kõik, mis mahub sünni- ja surmadaatumi vahele, omandab seega säilitusväärtuse, on lõpetatud, ainukordne ja püha, on raamatuks  valmis.

Küsimus on vaid vormistamises – kes ja millal? Ja muidugi, kui hästi. Kõige esimene biograafia sattus mulle kätte põhikooli lõpus, ärkava teatrihuvi lainel ja ema soovitusel: see oli 1972. aastal ilmunud Leenu Siimiskeri „Jaan Saul”. Mäletan siiani, milline oli odava paberi faktuur, kuidas tsitaadid olid esile toodud italic’us ehk kursiivkirjas. Kõige olulisem oli siiski 15aastase inimese vapustus tollest surmapitserit kandnud elust.  Jaan Saul, keda ma polnud kunagi tundnud, keda ma polnud isegi laval näinud, oli siis minu kangelane. Etalon, mida tollal veel ise teadmata teatris otsisin. Otsin siiani – mingit ausust, kompromissitut tegemist, haiguseni tundliku südame jäägitut panustamist. Leenu Siimiskeri raamat, õigupoolest sellest saadud emotsioon, on saatnud mind ka kõikide ülejäänud biograafiate lugemisel ja neid on olnud palju. Ja alati, iga uue eluraamatu  avamisel, meenub mulle Jaan Saul. Muidugi, ma pole ammu enam 15 ja naiivselt teatriimesse armunud… Kuid seda, et portreteeritav inimene ulataks mulle läbi aegade ja lehekülgede oma käe, et ma kas või ühel napil hetkel tajuksin tema vaimu imelist puudutust, saaksin osaliseks elus, mis on väärt biograafiat, loodan kogeda iga kord. Tahan öelda aitäh, et raamat Urmas Kibuspuust ON lõpuks olemas. Võib vaielda, kes pidanuks selle kirjutama, kas objektiivne uurija või lähedane tuttav. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Oli kindlasti üks inimene – Reet Neimar, kes ühendanuks endas mõlema poole plussid ja pidanuks selle raamatu kirjutama, aga ei jõudnud …

Rait Avestik, noor teatrikriitik ja -uurija, kes pole Kibuspuud isegi laval näinud, on teinud oma võimaluste piires küllap maksimumi: töötanud läbi hulga arhiivimaterjale, intervjueerinud  paljusid Kibuspuu kaasteelisi teatris, kinos, televisioonis ja elus. Teose põhiosa on jagatud üheksaks hooajaks – täpselt nii palju (õigemini, nii vähe) neid Kibuspuu lühikeses elus oligi. Sellele eelnevad peatükid „Surm”, „Elu”, „VIIlend” ja „Kips”, järgnevad aga „Theodor, Urmas ja Reet” (mis tõmbab kaare Altermannist Kibuspuu kaudu Neimarini) ja „Unenägu” ning hulk lisasid (kõik rollid teatris, teles, raadios,  allikad ja intervjuud). Kahjuks – ja see on paljude nüüdisaegsete biograafiate puudus – pole raamatusse mahtunud isikunimede register. Üks raamatut lugenud tuttav kurtis olevat olnud häiritud, et raamat algas Kibuspuu surma teemaga. Ühelt poolt võib temaga nõus olla – Kibuspuu oli hele ja helge, minagi sooviksin, et raamat kannaks seda edasi, oleks rõõmus ja vabastav kogemus.  Teiselt poolt on sellisele algusele olemas tõsine põhjendus: ei saa ju alahinnata noorelt suremise traagilist pitserit. Lõppude lõpuks on esimene Kibuspuuga seonduv mõte ju ikka tema ülekohtuselt varane minek, alles seejärel tulevad rollid ja muu. Kibuspuu üheksa hooaega on käsitletud ülevaatlikult ja põhjalikult. Üksikasjalikult võtab autor-koostaja läbi roll rolli haaval – arvustused, meenutused ja kõige olulisem –  Kibuspuu enda kirjad õele Merikesele Soome.

Jääb ainult oiata kadedusest, kui palju ilmus tollal kriitikat – on, millele toetuda, kui oma mälestused puuduvad. Kui tuua võrdluseks tänane päev, siis pole üldse kindel, et sellist ülevaadet tulevikus kellegi kohta anda õnnestuks. Jäävad ainult mäletajate mälestused. Aga mälestused, teadagi, on subjektiivsed, korrodeeruvad ja tuhmuvad ajas. Ei tea, kuidas köidavad need kriitikalõigud  nooremaid, kes Kibuspuud laval näinud pole. Minule olid haaravamad osad, mis käisid lavastuste kohta, mille imet olin oma silmaga tunnistanud. Täiesti hämmastaval moel tuli üsna palju tagasi. Elustusid isegi mõned elavad pildid Kibuspuust laval – tema kummastav, teistmoodi olek, hääl ja naer… Jakob Mättikuna, Celestinina, Kubernerina, Inimesepojana. Ühel hetkel hakkas aga raamatu tõhus teatriteoreetiline osa töötama Kibuspuu loo  kujunemisele vastu. Inimene, kes esimese raamatupoole mälestustest hakkas lugejani vaevaliselt läbi murdma, ähmastus kriitikakeelde.  Tõtt-öelda ootasin intervjuudestki enamat. Ikka ja jälle tõdeti, kui kena inimene oli Kibuspuu, kui andekas ja heasoovlik. Ei virisenud kunagi, ei öelnud halvasti …

Kohati oli küll tunne, et raamatu autoril ei õnnestunud intervjueeritavaid päriselt avada. Kibuspuu  oli ometi olemas, oli lihast ja luust – miks teda ennast justnagu päriselt pole siin raamatus? On oluline põhiaines, kiiduväärselt korralikult kaanestatult, kuid elu värvi ja vürtsi, pipart ja soola, jalopenodest rääkimata, siit ei leia. Küllap on autor täiesti teadlikult kõrvale jätnud peaaegu kogu Urmas Kibuspuu päriselu. Muidugi, elulooraamatute kolletav väli hirmutab eemale isegi mõtte kõigest vähegi  isiklikust. Ennekõike kehtib see aga meenutajate kohta … Mida arvanuks Kibuspuu ise? Tema, kes ta elas täisvereliselt, elas liiga kiiresti, tormakalt ja tuliselt? Ma arvan, ta oleks tahtnud lugejani ulatuda, puudutada nii, et sellest jääks eluaegne arm – mis tulitaks ootusest iga viimast kui tulevast biograafiat avades. Tundes küll jätkuvalt suurt tänutunnet kogu selle suure materjali kogumise ja  organiseerimise eest ühtede kaante vahele, jääb lõpuks ikkagi natuke tühi tunne. Eriti tugevalt tuleb see tunne raamatu lõpus, lugedes Reet Neimari 1985. aastal ajakirjas Teater.Muusika. Kino ilmunud järelehüüet. On hea, et see kirjutis on raamatus täies ulatuses taastoodud – rohkem Urmas Kibuspuud, kui selles loos, ei leia täna enam ilmselt mitte kusagilt.

 

Raigo blogi, aprill, 2013

Teatavasti on Eesti raamatuturgu tabanud kaks egiptuse nuhtlust: kokaraamatute ja nn. elulooraamatute tulv. Kui esimene uputus on veel arusaadav ja see pole (enamasti) otseselt kellegile kahjulik (lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks hästi ja/või huvitavalt süüa?) siis teisega on hullem lugu. Lugejale võib jääda mulje, et mälestused ja biograafiad peavadki sellised olema nagu on rõhuv enamik seda saasta, mis NEID riiuleid raamatupoodides looka vajutab. Just sel põhjusel olin ma senini hoidunud ka Kipsist kirjutatud raamatust, mul on endiselt veel liiga hästi meeles, milline õudne haltuura oli Salme Reegi “elulooraamat” või kuidas näiteks Volkonski pealtnäha soliidse autobiograafilise üllitise pooleteist tunniga läbi lugesin. Sest rohkemaks seal teksti lihtsalt ei jätkunud. Aga no OK, Volk ongi ju Volk ja tema saab andeks. 🙂
Muidugi satub õnneks saasta sekka aeg-ajalt ka asjalikke teoseid aga häda on selles, et neid annab jama seest üles leida. Ja kui Kibuspuust kirjutet raamat poleks hiljuti juhtumisi ales olnud (1.70 eurot), poleks ma seda senini ostnud (no ei ole ma raamatukogust raamatuid laenutav inimene, ei ole…). Igal juhul on mul aga nüüd hea meel, et asjad naamoodi läksid, sest see on hea ja asjalik ülevaade (võimalik küll, et “laiade masside” jaoks ehk liiga teatrilookeskne ja see ei ole etteheide!) meie oma näitlejageeniusest ning ta traagiliselt lühikeseks jäänud – vaid üheksa põgusat aastat kestnud – tähelennust siinsel teatri- ning telemaastikul. Soovitan.