Eesti Harrastusteatrite Liit, 2011

Toimetaja Kiti Põld, kujundajad Carl-Robert Kagge, Kerli Virk. Pehmekaaneline, ümbrispaberiga, 317 lehekülge, mõõdud: 210×300. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. Saadaval raamatupoodides Rahva Raamat ja Raamatukoi, Eesti Harrastusteatrite Liidus , Eesti Teatriliidus. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

 

Raamatu eessõna:

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks Eestis viimase 30 aasta jooksul kooliteatriga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud.

2011. aastal tähistame 30 aasta möödumist esimesest üleriigilisest kooliteatrite festivalist. Loomulikult ei tekkinud see traditsioon tühjale kohale, kuid murranguline, ja seda mitmes mõttes, oli see 1982. aasta Rakvere festival kindlasti. Juba sellepärast, et siis võeti ametlikult ja avalikult kasutusse sõnaühend „kooliteatrite festival“. Varem nimetati sellist tegevust teisiti, nagu võime lugeda näiteks 1980. aasta 26. juuli „Nõukogude Õpetajast“: „Lõppenud õppeaasta üritusterikkasse viimasesse veerandisse mahtus ka Haridusministeeriumi ja Kunstilise Isetegevuse Maja ühiste jõududega korraldatud õpilastaidluse ülevaatus sõnakunstižanrites. See oli pühendatud vabariigi juubelile.“

Tegelikult võiksime siinse piirkonna kooliteatri uurimist alustada juba keskajast. Kuigi on teada, et 1364. aastal on Tallinna raekoja saali nimetatud teatrumiks ja 1372. aastal on selles saalis esinenud „veiderdajad“, pärineb esimene teade konkreetsest „teatrielamusest“ just nimelt „kooliteatrist“. Sest on teada, et esimene teatrietendus Eestimaal toimus 1529. aasta vastlaõhtul Tallinna raesaalis – Tallinna Linnakooli õpilased esitasid ladina keeles Terentiuse komöödia „Andria“ (ka „Androslanna“). Juhendajaks-lavastajaks oli Saksamaal hariduse saanud koolmeister ning sel ettevõtmisel olnud keeleõpetuslikud eesmärgid. Koolikomöödia oli Tallinna Linnakoolis levima hakanud juba varem, kuna kooli õppekavas olid imitatsiooniharjutused. Kuigi praegu (nagu ka viimastel aastakümnetel) on kooliteatriliikumine Eestis silmapaistvalt elujõuline ja massiline, võiksid need ajaloolised teated kooliteatriliikumist ja selle elujõudu veelgi tugevdada. Sest, nagu siinseski raamatus korduvalt rõhutatakse, on raske alahinnata kooliteatri olulisust inimese arengus ja elus.

Käesolev raamat annab ülevaate viimase 30 aasta kooliteatrite vabariiklikest festivalidest, selle aja kooliteatrist üldse, kooliteatri tegijatest, nende mõtetest. Teatrikunsti on keeruline jäädvustada. Kooliteatris toimuvat veel keerulisem, kuna see sünnib nii tavavaataja kui teatriloolase jaoks üsna salaja ja kaob veel kiiremini kui tavapärane teatriakt tavapärases teatrimajas. Sestap olgu see raamat eelkõige andmekandja, katse jäädvustada oluline Eesti kooliteatriliikumises. Raamat koosneb kahest mõttelisest, omavahel põimunud osast. Ülevaadet kooliteatrite festivalide ajaloost vaheldavad intervjuud silmapaistvate kooliteatritegijatega.

Ühe mõttelise osa ehk raamatu ajalise telje moodustavad 30 aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud kooliteatrite festivale kajastavad kirjutised. (Olgu vahepõikena öeldud, et raamatu ajaleheosa kujundus on inspireeritud ajaleheartiklite originaalkujundusest. Artiklid on reprodutseeritud ja tekst uuesti toimetatud. Seetõttu mängisid kujundajad ajalehtede pealkirjade ja piltidega, et ära märkida nende kasutamist uues kontekstis.) Need üsnagi nime- ja faktirohked ning küllaltki emotsionaalsed reportaažid-arvustused näitavad kujukalt, kes, kus, mida ja kuidas on kooliteatris korda saatnud. Samas ei tohi unustada, et üleriigilistel festivalidel nähtu on siiski kooliteatri üks, küll tugevam, kuid väiksem osa. Kui 1980ndatel oli ajakirjanikel võimalus kajastada vaid ühte üleriigilist festivali, siis 1990ndatel leidis vahelduva eduga kajastamist 3–5 festivali. Igal kümnendil on tekkinud üks lisafestival eraldi vanuseastmele. Olgu siin ära toodud ka andmed festivalide toimumiskohtadest.

Esimestel aastatel toimus kõiki vanuseastmeid hõlmav festival: 1982 – Rakvere, 1983 – Tallinn, 1984 – Rakvere, 1985 – Viljandi, 1986 – Sindi, 1987 – Kuressaare, 1988 – Kärdla, 1989 – Võru;

Gümnaasium:1990 – Viljandi, 1991 – Rakvere, 1992 – Paide, 1993 – Haapsalu, 1994 – Pärnu, 1995 – Kuressaare, 1996 – Viljandi, 1997 – Viimsi, 1998 – Tartu, 1999 – Kohtla-Järve, 2000 – Pärnu, 2001 – Rakvere, 2002 – Tallinn, 2003 – Põlva, 2004 – Narva, 2005 – Pärnu, 2006 – Rakvere, 2007 – Viljandi, 2008 – Tartu, 2009 – Tartu, 2010 – Tartu, 2011 – Rakvere;

Põhikool: 1990 – Paide, 1991 – Põlva, 1992 – Haljala, 1993 – Pärnu, 1994 – Jõgeva, 1995 – Kärdla, 1996 – Kohtla-Järve, 1997 – Kuressaare, 1998 – Räpina, 1999 – Vastseliina, 2000 – Rannu, 2001 – Otepää, 2002 – Paide, 2003 – Valga, 2004 – Lihula, 2005 – Tartu, 2006 – Haapsalu, 2007 – Kohtla-Järve, 2008 – Karksi-Nuia, 2009 – Kärdla, 2010 – Põltsamaa, 2011 – Põlva;

Algkool: 2001 – Abja-Paluoja, 2002 – Haljala, 2003 – Lihula, 2004 – Abja Paluoja, 2005 – Palamuse, 2006 – Kolga, 2007 – Orissaare, 2008 – Jõgeva, 2009 – Kehra, 2010 – Pärnu, 2011 – Kohtla-Järve.

Neid festivale kureeriv Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL) on võtnud eesmärgiks hoida elujõulisena „kolmekümne aasta jooksul välja arenenud ainulaadset ja tulemuslikku Eesti kooliteatrite riigifestivalide süsteemi“, nagu seisab nende kooliteatrite riigifestivali juhendis. Samuti peetakse vajalikuks „tõhustada ja arendada kooliteatrite tegevust kui inimesekasvatuse ja kodanikukoolituse osa.“

On tähelepanuväärne, et riigifestival pole nende mõtete ja tegudega Eestis üksi. Väikse riigi kooliteatrimaastikku katab tihedalt festivalidevõrgustik. Lisaks riigifestivali maakondlikele eelvoorudele toimuvad või on toimunud suur hulk festivale. Üldjoontes on need tekkinud üsnagi proosalistel põhjustel – kõik kooliteatrid lihtsalt ei ole pääsenud ega mahtunud esinema riiklikule festivalile.

               Üle Eesti on tuntud sel aastal 20. korda toimunud ja Rita Ilvese ning tema meeskonna poolt korraldatud Saaremaa miniteatripäevad, mida kindlasti ei saa vaadelda ilma võõrustajate suurejoonelise kabaree-etenduseta. Erinevates paikades on pikka aega toimunud Alternatiivne kooliteatrite festival. Jõgeval toimuvad Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund“ ning sellest festivalist välja kasvanud luulepäevad „Tuulelapsed“ alg- ja põhikooli truppidele, korraldajateks Lianne Saage-Vahur ja Maimu Valdmann. Raplas toimunud kooliteatrite festival „Mitteteater“ on oma toimumise lõpetanud, Elvas on huviala- ja kultuurikeskuse Sinilind korraldamisel alustanud Mitteteatrite festival. Pausi peavad Lõuna- ja Põhjafestival. Ühel aastal toimus Varstus Lea Mändmetsa korraldamisel Lõunafestival, teisel Terje Varuli korraldamisel Põhjafestival Kolgas. Kundas toimub alternatiivne üleriigiline algklasside kooliteatrifestival „Väike lava“, korraldab Maarika Koks. Tallinnas Salme kultuurikeskuses toimub laste ja noorte muusikateatrite festival. MTÜ Aktiivikeskus ja KutiMuti Stuudio eesotsas Tiiu Mägiga korraldab Laulasmaal Teenifesti, kus lisaks etendustele toimuvad ka erinevad õpitoad. Sallast on alguse saanud rändav mõisakoolide teatrifestival. Vene kooliteatrite festivali „Kuldkalake“ korraldab Narvas kultuurimaja Rugodiv. Narvas toimub ka kooliminiatuuride festival „Jeralaška“ Vitali Katuntsevi eestvedamisel. Tartus toimuv „Savilind“ on teatrifestival erivajadustega lastele ja noortele, algatajaks ja korraldajaks Katrin Luts. Lisaks piirkondlikud suurüritused, näiteks Tallinna lastele ja noortele korraldatakse Tallinna Kanutiaia Noortemajas teatrifestivali Kanutiaia Kann. Kooliteatrit teevad ka õpetajad – nendel on üleriigiline festival “Sillad“, mida korraldavad 1997. aastast Viljandi Maagümnaasiumi õpetajad. Ilmselt pole see nimekiri täielik ja lõplik, samuti on teada, et ka näiteks paar sõpruskooli on omavahel teatrifestivale korraldanud, on mitmeid üleriigilisi etluskonkursse. Suviti toimuvad erinevad õpilaagrid Tarsil, Karepal, Rannal, Laulasmaal ja kirjanduslikud teatriprojektid. Rakveres rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal ajal toimub Tiina Rummi juhtimisel kõrvalprogramm „B’OFF“, mida sisustavad kooliteatrid. Lisaks on kooliteatrina vaadeldav ka kogu koolitantsu-liikumine.

Raamatu teise mõttelise osa moodustavad vestlused 33 kooliteatriga tegeleva inimesega. Valik on tehtud EHLi juhi abiga ja sõna saavad nii endised, praegused kui võib-olla ka tulevased kooliteatrijuhendajad-vaatlejad-tegelased. Paraku ei mahtunud raamatusse mõtted kõigilt asjassepuutuvatelt loovisikutelt, kes kahtlemata oleks intervjueerimist väärinud. Intervjuud on tehtud 2010/2011 talvekuudel Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Rakveres, Pärnus, Viljandis, Jõgeval. Intervjuud olen järjekorda asetanud üsnagi meelevaldselt, kuid võimalikult loogiliselt. Kuna kirjapildis hakkasid nii mõnedki küsimused vastuseid segama ning mitmed vastused ei tundunud enam kui vastused konkreetsele küsimusele, kuid olles ikkagi sisukad mõtted, tundus küsimuste eemaldamine intervjueeritavate mõtete vahelt ainuõige

Küsitletavad andsid vastuseid peamiselt järgmistele küsimustele. Millised on esimesed kokkupuuted kooliteatriga? Kuidas, millal ja miks sattusite kooliteatrit juhendama? Mis on kooliteatris 10-20-30 aastaga muutunud, mis samaks jäänud? Kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, osa haridusest, kasvatusest või kõik need kokku? Kooliteatri eesmärk – kas see on ajas muutunud? Kuidas kujuneb (teie trupis) repertuaar? Mida annab kooliteatri võrdlemine kutselise teatriga? Teatriõpetus/draamaõpetus Eesti koolides – kas see peaks olema õppekavas ja miks on draamaõpetus oluline? Kuidas võiks kooliteatrikogemus noorele kasuks tulla – nii kooli ajal kui peale kooli lõpetamist? Kooliteatri ja juhendaja igapäevatöö – milline see on, millistel alustel, millele toetudes kooliteatrit juhendate? Miks mõni kooliteater on rohkem tunnustatud kui teine? Kooliteatrite festivalid – mida need tähendavad teile? Mida need tähendavad õpilasele? Kes ja kas (peale konkreetse näiteringi juhendaja) peaks kooliteatriliikumist edendama-toetama? Kas ja kuidas kooliteater peegeldab ühiskonnas toimuvat?

            Peale jäädvustusliku funktsiooni ja võib-olla uute mõtete tekitamisel kooliteatrirahva hulgas võiks see kogumik kasulik olla veel ühes olulises aspektis. Raamatus sõna saavaid inimesi ärgitasin rääkima draamaõpetusest ning tõdesime, et selle õppeaine lisamine koolide õppekavva on oluline. Katseid draamaõpetuse sisseviimisest riiklikusse õppekavva on tehtud mitmeid. Vahest viib käesolev raamat otsustajaid olulistele mõtetele ning tegijaid uutele katsetele.

Aitäh kõigile intervjueeritavatele! Tänan ka Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilasi Evelyn Raudseppa ning Marie Kliimani trükitehnilise ning Kristiina Oomerit igakülgse abi eest. Fotod pärinevad Lea Pihlakult, Lauri Kulpsoolt, siinkirjutajalt ning erakogudest.

 

ARTIKLID:

 

„Valmis sai raamat kooliteatrite auks“

Maaleht, 3. september 2011

Laupäeval, 3. septembril esitleb Eesti Harrastusteatrite Liit Rait Avestiku koostatud kogumikku “Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“.

Rait Avestik vaatleb oma vastses kogumikus “Eesti kooliteater. 30 aastat festivale” kooliteatrit läbi viimasel 30 aastal toimunud festivalide ja vestluste kooliteatriga lähedalt seotud inimestega.

Ühe mõttelise osa ehk raamatu ajalise telje moodustavad ajakirjanduses ilmunud kirjutised. Need üsnagi nime- ja faktirohked ning emotsionaalsed reportaažid-arvustused näitavad kujukalt, kes, kus, mida ja kuidas on kooliteatris korda saatnud.

Teise mõttelise osa moodustavad vestlused kooliteatriga tegeleva inimesega. Valik on tehtud Eesti Harrastusteatrite Liidu (EHLi) juhi abiga ja sõna saavad nii endised, praegused kui võib-olla ka tulevased kooliteatri juhendajad-vaatlejad-tegelased.

Ajaloost ja asjatundjatest

Küsitletavad on andnud vastuseid peamiselt küsimustele, millised on esimesed kokkupuuted kooliteatriga. Kuidas, millal ja miks on nad sattunud kooliteatrit juhendama? Mis on kooliteatris 10–20–30 aastaga muutunud, mis samaks jäänud? Kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, osa haridusest, kasvatusest või kõik need kokku?

Kooliteatri eesmärk – kas see on ajas muutunud? Kuidas kujuneb trupi repertuaar? Mida annab kooliteatri võrdlemine kutselise teatriga? Teatriõpetus/draamaõpetus Eesti koolides – kas see peaks olema õppekavas ja miks on draamaõpetus oluline? Kuidas võiks kooliteatri kogemus noorele kasuks tulla – nii kooli ajal kui pärast kooli lõpetamist?

Kooliteatri ja juhendaja igapäevatöö – milline see on? Miks mõni kooliteater on rohkem tunnustatud kui teine? Kooliteatrite festivalid – mida need teile tähendavad? Mida need tähendavad õpilasele? Kes ja kas (peale konkreetse näiteringi juhendaja) peaks kooliteatriliikumist edendama-toetama? Kas ja kuidas kooliteater peegeldab ühiskonnas toimuvat?

Intervjuud on tehtud 2010/2011 talvekuudel Tallinnas, Tartus, Kärdlas, Rakveres, Pärnus, Viljandis, Jõgeval. 33 intervjueeritava hulgas, kes mõtestavad kooliteatrit üldisemalt, on festivalitraditsiooni algataja Valdur Liiv, näitlejad-lavastajad Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, Lembit Peterson, Uku Uusberg jt; legendaar-sed kooliteatri juhendajad Maret Oomer, Ave Alavainu, Lianne Saage-Vahur, Rita Ilves, Tiina Rumm, Rain Mikser. Samuti kriitikud-vaatlejad Jaak Allik, Gerda Kordemets ning paljud teised teatriasjatundjad.

“Eks kõige huvitavam oli kohtuda ja rääkida ikka inimestega,” ütleb Avestik. Ta lisab, et üllatus, õigemini taasüllatus, nähes ja kuuldes, millise kirega kooliteatrist räägitakse.

Kooliteatrist meie mail võib rääkida lausa keskajast. Juhendajaks-lavastajaks oli Saksamaal hariduse saanud koolmeister ning sel ettevõtmisel olnud keeleõpetuslikud eesmärgid. Koolikomöödia oli Tallinna linnakoolis levima hakanud, kooli õppekavas olid imitatsiooniharjutused.

Kuigi praegu (nagu ka viimastel aastakümnetel) on kooliteatriliikumine Eestis elujõuline ja massiline, võiksid need ajaloolised teated Rait Avestiku arvates kooliteatriliikumist ja selle elujõudu veelgi tugevdada.

Kasulik teave paljudele

Rait Avestik usub, et kooliteatri rahvale on see kogumik kasulik, on ärgitanud inimesi rääkima draamaõpetusest ning selle õppeaine vajalikkusest.

 

„Ma tean, mida te tunnete“

Tambet Kaugema

Sirp,  3. november 2011

„Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei oleks Eestis viimase 30 aasta jooksul kooliteatriga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud,” on raamatu eessõnas kirjutanud selle autor-koostaja Rait Avestik. Tõsi see ju on: nii nagu läheb raskeks leida kedagi, kes teaks kedagi, kes igatseb Arnold Rüütlit tagasi presidendiks, nõnda on ka enam-vähem kõik meie seast puutunud kokku kooliteatriga – kes ise laval neljandat karu mänginud ja kes saalis sellele kõigele kaasa elanud.

Puutepunktid, olgu või põgusad ja haprad, on enamikul olemas. Tuleb tunnistada, kooliteatris ma mänginud ei ole – kui jätta kõrvale keskkoolis näitlejast kõnetehnikaõpetaja Ellen Alaküla lavastatud Raimond Kaugveri kooliteemaline näidend –, küll aga oli mul näitlemises üpriski andekas pinginaaber Lauri (hüüdnimega Keeks), kes käis Maret Oomeri juhendatud Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatris koos Ene-Liis Semperi, Tamur Tohveri, Tarvo Kralli ja teiste praeguste kutseliste teatritegijatega. Nende etendusi sai küll vaatamas käidud.

Selline põgus isiklik kooliteatriajalooline tagasipõige ei ole kantud põues pakitsenud tungist rääkida iseendast ja veel kord ainult iseendast, vaid pigem tasub seda võtta kui vihjet raamatu ülesehituse ühele tahule. Raamat, mis annab korraliku ülevaate viimase 30 aasta kooliteatrite üleriigilistest festivalidest, on pandud kokku kahest omavahel põimuvast liinist. Ajatelje sätivad paika nendest festivalidest kirjutatud artiklid, mis nopitud välja tolleaegsest ajakirjandusest ja festivalitrükistest. Lugemisnaudingut ei tasuks raamatu neilt lehekülgedelt vahest otsida – üksnes mõned artiklid Mihkel Muti, Jaak Alliku, Gerda Kordemetsa ja Margot Visnapi sulest võivad seda pakkuda –, kuid selle asjaolu põhjused on ka täiesti mõistetavad. Selge see, mitukümmend aastat tagasi, pealegi osalt teise riigikorra all kirjutatud lehelood pole tänapäeval kuigi põnev lugemismaterjal. Seda enam, et festivalide toimumiskohast tingitult pärineb suur osa neist artiklitest kunagistest rajooni- ning nüüdsetest maakonnalehtedest, kus kirjutajate tase kipub kõikuma. Kuid praegusel juhul polegi see tähtis, pigem tasub seda poolt raamatust võtta kui tänuväärset ja värvikat kogumit kooliteatriteemalistest artiklitest, mis lisaks ühe või teise ajastu hinguse tabamisele säästab tublisti ka tulevaste teatriuurijate vaeva – kõik on juba kokku korjatud ja käepärast võtta.

Küllap tunnevad tulevased kooliteatriuurijad tänutunnet ka selle raamatu teise, eespool juba vihjatud liini vastu. Autor Avestik on küsitlenud 33 kooliteatriga tegelenud ja/või tegelevat inimest: nende hulgas on kooliteatrite juhendajaid, festivalide korraldajaid ja žüriiliikmeid, endisi ja praegusi kooliteatrite näitlejaid ja lavastajaid. Vestluste käigus on paberile saanud suur hulk memuaarset, mistõttu toimib see raamat ühest küljest ka kui laiendatud leksikon, milles on kaardistatud kooliteatri olulisemad tegijad. Aga sellega kõik ei priidu, küsitletute vastustest koorub tabavaid üldistusi kooliteatri olemuse ja tähenduse kohta. Üks kesksetest küsimustest kõlas: kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, hariduse ja kasvatuse osa või kõik see kokku? Mõistagi oli küsimus esitatud pisut retoorilise rakursiga, muidugi kõik see kokku, aga huvi pakkus eeskätt see, mida üks või teine vastaja – vahel ka sõltuvalt oma kuuluvusest kas pigem juhendajate või pigem juhendatavate hulka – eelistas esile tõsta.

Suuri erimeelsusi raamatus siiski ette ei tule, enam-vähem ollakse ühel nõul. Kas või näiteks selles, et kooliteater on midagi palju enamat kui lihtsalt ühiselt näidendite selgeksõppimine ja siis nende lavalt ilmekas esitamine. See oleks liiga lihtne eesmärk ning noortele inimestele ilmselgelt ka igav. Valdava arusaama kohaselt avardab kooliteater noorte inimeste maailma, viib nad kokku (näite)kirjandusteoste ja muude kultuurinähtustega, mille tutvustamiseks pole koolil ja tihtipeale ka kodul aega ega teadmisi. „… näitering, teatriklass moodustab kultuurse salongi, see sunnib olema haritum, viisakam, tähelepanelikum, see sunnib tegelema ka muuga kui ainult igapäevaste asjadega, see teeb inimest rikkamaks ja targemaks,” kinnitab Tallinnas Nõmmel oma kooliteatriteed alustanud ning nüüd Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik. See on siis kooliteatri hariduslik ja osalt ka kasvatuslik funktsioon.

Tihedalt haakub sellega teinegi raamatus käsitlemist leidnud teema: milline repertuaar tuleks kooliteatri kasvandikele pureda anda? Kauem kooliteatriga kokku puutunud vastajad – näiteks 1964. aastast kooliteatrite juhendajana töötav Maret Oomer või staažikas kooliteatrifestivalide žüriiliige Jaak Allik – on veendunud, et tuleb ette võtta eeskätt väärt autorid ja dramaturgia, mitte kehastuda jänesteksoravateks ning kalpsata ühe papist puu tagant teise taha, sest üksnes proovides väärtuslikule materjalile kulutatud aeg läheb täie ette ning tõepoolest arendab noori. Kooliteatrite repertuaaris on viimasel kümnendil toimunud siiski märgatav muutus: kui varem kasutati – või vähemalt näidati festivalidel – valmis ja tuntud tekste, näitekirjanduse klassikat, siis nüüd on jõuliselt esile tõusnud omalooming ja improvisatsiooniline teatrilaad. Ühelt poolt võib selle põhjus olla Eesti teatripildi üleüldine mitmekesistumine – psühholoogiline realism pole enam ammu ainuvõimalik rada, mida mööda minna – , aga selle saab kirjutada ka kogu ühiskonna liberaliseerumise arvele, seda eriti nõukogude ajaga võrreldes.

Läinud nädalal Eesti Teatri Agentuuri ja Eesti Harrastusteatrite Liidu korraldatud seminari „teater | kool” üks põnevamaid ettekandeid oli kunagi Viimsi kooliteatris alustanud praeguse näitleja ja lavastaja Lauri Lagle ettekanne „Tõenäoliselt oli su pinginaaber dramaturg”, kus ta võrdles kooliteatrit bänditegemisega. Lagle rõhutas, kui oluline on kooliteatri puhul see, et kaasa lööksid needki noored, kes võib-olla ise lavale ei ihkagi, küll on aga neil huvi kirjutada teatri tarvis tekste või kujundada lava. Seega, kooliteatris aastakümneid niigi olulisel kohal olnud vabadus teha teatri vahenditega just seda, mis tõesti endale huvi pakub, näib olevat veelgi avardunud. Raplas oma kooliteatri tegemisi alustanud Uku Uusberg, kes praegu on näitleja ja lavastajana ametis Eesti Draamateatris, märgib raamatus: kooliteatri kogu mõte ongi inimesed. „Kooliteater aitab saada teadlikuks iseendast, oma loomingulisest potentsiaalist ja võimetest, ning teistpidi jälle on see meedium, mis pakub võimalust suhelda teiste inimestega,” võtab kooliteatri olemuse kokku Võrust nüüdseks Viljandi Ugalasse jõudnud lavastaja Taago Tubin.

Kui midagi ette heita, siis süvenenumalt oleks võinud teha tööd raamatu fotodel näha noorte inimeste tuvastamisega. Palju tuttavaid nägusid küll, aga võimalust mööda võinuks neid rohkem ka nimepidi nimetada.